Kõnelused lahkunutega

Kogumik Kõnelused lahkunutega koondab kaks näidendit, Vanaisa ja Salong. Vanaisa seab vastamisi kaks häält, lapselaps Ruti ja tema vanaisa. Lapselaps on elanud ja õppinud Euroopas ning ootab terroristi last. Vanaisa on mobiliseeritud punaväkke, läbinud tööpataljoni ja kaotanud lahingus jala. Nende vaheline kõnelus loob tasapinna, kus üks püüab mõista Eesti Vabariigis juhtunut ja teine sõnastab oma põlvkonna kogemuse. Tekst liigub lihtsast argikeelest ajaloolise selgituseni, peatub valikutel, mida ei saa tagasi võtta, ja küsimustel, millele ei olegi lõplikku vastust. Lavaline tegevus jääb napiks, rõhk läheb rütmile, pausidele ja meenutuse kihistustele. Nii saab kõnelemisest ise tegu, mis lükkab vaataja mõtte maailma, kus vabaduse sõna ei lahenda olukorda, kui ümberringi puudub tegelik võimalus tegutsemiseks.

Salong keskendub linna kultuuriringile, kus Mees ja Naine püüavad lahkuda teineteise mõjuväljast, kuid naasevad ikka samasse ruumi. Taustaks on kaasaegsed literaadid ning teatriuuenduse ette kandnud näitlejad ja lavastajad. Salongi distsipliin on mängu reeglid, vaikimised ja žestid, mille järgi seltskond liigub. Lugu ei otsi skandaali, vaid kirjeldab seoseid, millel puudub lõpp-punkt. Üks tegelane lausub, et kõik on juba kauge minevik, ometi kerkib see vahel järvepõhjast nagu uppunud katedraal, mis murrab end jää alt pinnale. Näidendivõistluse kolmas preemia kinnitab, et tekst töötab mitte üksnes isikliku tagasivaate, vaid ka avaliku aruteluna, kus tähelepanu püsib suhtevormidel, kuulamise võimel ja mälu tagasitulekul. Kogumik asetab kaks maailma vastastikku ja laseb lugejal jälgida, kuidas isiklik arutelu ja ühine mälu mõjutavad otsuseid, mis ulatuvad lavast kaugemale.

Maimu Berg on kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming ühendab kultuuriloolise ainestiku ja selge jutustamisviisi. Tema proosas ja näitekirjanduses toimuvad sündmused tihti ruumis, mis on tuttav, kuid mis nõuab ümbervaatamist. Autor ehitab stseeni dialoogi ja vaikuse vaheldusele, toob tegelased lihtsa tegevuse keskele ning laseb tekstil kanda nii fakti kui ka taju. Kõnelused lahkunutega jätkab sama võtet: autor ei anna moraalset kohtuotsust, vaid peegeldab kogemust, millele lugeja peab ise keele andma. Eesmärk ei ole ehitada monumenti, vaid teha nähtavaks rutiin, hirm, lojaalsus, kompromiss ja harjumus, mille koosmõjust sünnib pilt, mis ei mahu ühe ajastu seletusse.