Polüfooniline karneval

Maie Remmeli teine luulekogu „Polüfooniline karneval“ ilmus 1985. aastal kirjastuses Eesti Raamat. See väikevormiline värsiraamat koondab tekste, milles põrkuvad vastandlikud tunded ja meeleseisundid. Luulekogus on kesksel kohal sisemised dialoogid, kus andumus ja ettevaatlikkus, kindlus ja kahtlus vahelduvad ning loovad pingestatud poeetilise atmosfääri. Teos viib lugeja poeetilisele maastikule, kus mitmehäälne tundekõla sarnaneb karnevaliga – ühes ja samas ruumis kõlavad erinevad hääled, mis peegeldavad inimese sisemiste vastuolude ja elukogemuste mitmekesisust.

Kogumikku iseloomustab kujundlik ja sageli filosoofiline väljenduslaad. Remmeli luule liigub vaiksest meditatiivsusest äkiliste vastanduste ja tormiliste kujunditeni. Karneval kui metafoor tähistab siin elu kui pidu ja mängu, kus kõik rollid võivad hetkega vahetuda, kuid polüfoonia osutab mitmehäälsele sisekõnele, mille kaudu autor avab inimese psüühika kihilisust. Luuletuste ülesehitus on rütmiliselt vahelduv ning piltlikkus kasvab välja vastandite pingest. Nii kujuneb kogu tervikuks, mis kutsub lugejat vaatama elu samal ajal nii piduliku kui ka eksistentsiaalse tõsidusega.

Maie Remmel (sündinud 1940) on eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta debüteeris luulekoguga „Laulud laugudetagused“ (1982), millele järgnes „Polüfooniline karneval“. Hiljem on ta avaldanud veel kogusid, näiteks „Äng ja arm“ (2001). Remmel on tegutsenud ka teadustöös ja kirjanduskriitikas, kirjutades eesti luule ja kirjanduse arengust ning tegutsedes õppejõuna. Tema loomingut iseloomustab süvenemine inimese sisemaailma, elu ja armastuse mitmetahulisse kogemusse ning luuleline otsing vastandite tasakaalu järele.