Iial ei kaota ma lootust

Maia Ganina autobiograafiline teos „Iial ei kaota ma lootust” on sügavalt isiklik ja liigutav lugu ellujäämisest ning lootuse hoidmisest äärmuslike katsumuste keskel. Autor jutustab oma loo noore naisena, kes sattus Nõukogude repressioonide keerisesse ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Raamat annab hääle inimesele, kelle elu määrasid aastateks poliitilised otsused ja vägivaldne süsteem, kuid kes suutis ka kõige raskematel hetkedel säilitada sisemise väärikuse ja usu paremasse homsesse. Kirjeldused on detailirohked ja kaine stiiliga, keskendudes rohkem tegelikkuse edastamisele kui emotsionaalsele dramatiseeringule.

Teose keskmes on elu vangilaagris: igapäevane võitlus toidu ja soojuse nimel, inimestevahelised suhted, alandused ning harv, ent elujõuline tugi teiste vangide poolt. Ganina ei keskendu üksnes enda kogemusele, vaid toob esile ka teiste kinnipeetavate saatusi, rõhutades, kui erinevad võivad olla inimesed, kes satuvad samasse süsteemi. Samas ilmneb raamatus ka aeglane, kuid sihikindel vabanemine, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Lugeja ette joonistub portree inimesest, kes vaatamata läbielatule ei kibestu ega loobu elutahtest. See on tunnistus sellest, kuidas lootus võib püsida ka kõige lootusetumas olukorras.

Maia Ganina, pärit Eestist, kuulus nende hulka, kelle elu kujundas Teise maailmasõja järgsete aastate poliitiline vägivald. Tema mälestusteraamat ei ole mitte üksnes isiklik tagasivaade, vaid ka ajalooline dokument, mis annab edasi ühe ajastu ängi ja vaimu. Tema kirjutatu on vaikne, kuid järjekindel vastuhüüd ebaõiglusele – tõendus selle kohta, et inimeseks jäämine pole tingitud olukordadest, vaid valikutest.