Käsi, mis hoidis mu käest

Maggie O’Farrelli autobiograafiline teos „Käsi, mis hoidis mu käest“ koosneb seitsmeteistkümnest peatükist, millest igaüks keskendub ühele autori eluhetkele, mil ta on surmale silma vaadanud või selle läheduse teravalt tajunud. Need hetked ulatuvad lapsepõlves üle elatud raskest haigusest kuni juhuslike õnnetuste, vägivallale viitavate olukordade ja lennuõnnetusest napilt pääsemiseni. Läbivalt uurib autor, kuidas keha mäletab ohtusid, ja kuidas hirm, valu või haavatavus jätavad inimese psüühikasse sügava jälje. O’Farrell ei käsitle surma sentimentaalselt, vaid pigem kiretult ja analüütiliselt, kirjeldades elu ja selle haprust viisil, mis on samal ajal poeetiline ja konkreetne.

Raamatu struktuur ei järgi kronoloogiat, vaid liigendub episoodide kaupa, igaühes keskne pingeseisund, mida autor kirjeldab tihti kehalise tajumise kaudu. Kirjutamislaad on detailitäpne ja sisekaemuslik; kehalised reaktsioonid, vaimsed nihked ja ruumitunnetus joonistuvad välja kui elu ja surma vaheline habras piir. Samuti puudutab teos ema rolli, hooldamise ja vastutuse teemat, eriti episoodides, kus O’Farrelli oma tütar satub eluohustavatesse olukordadesse. Lapsevanemaks olemine annab autori arutlustele uue kihi — elu ja surma küsimused omandavad veelgi intensiivsema tähenduse, kui kaalul on kellegi teise elu, mitte ainult omaenda.

Maggie O’Farrell on Põhja-Iirimaalt pärit autor, kes on kirjutanud mitmeid menukaid romaane, sealhulgas „Hamnet“, mille eest ta pälvis Women’s Prize for Fiction auhinna. Tema loomingule on iseloomulik kehalisuse, trauma ja identiteedi käsitlus, sageli autobiograafiliste joontega. „Käsi, mis hoidis mu käest“ erineb varasematest teostest selle poolest, et siin on autor keskmes iseenda ja oma elukogemusega, püüdes mõtestada nähtamatut joont, mis lahutab elu selle lõppemisest — ja mis tihti jääbki vaid imeväel ületamata.