Vaht cappuccinol

Et elada keskkonnasõbralikult, pead sa käituma ebasõbralikult. Ma käin ja kustutan kogu aeg pere järelt tulesid ja lülitan välja radiaatoreid, mille nad on huugama unustanud, ikka selleks, et kulusid kontrolli all hoida ja planeeti päästa - õnneks üks teist ei välista. Esivanematel oli kõrges hinnas ütlemine "kasuta ja paranda" - sokid parandati ära, palistused pöörati ümber, kübarad said uue kaunistuse (Jane Austeni raamatud on täis uue dekoori saanud vanu kübaraid). Mu tädi kollektsioneeris võipabereid, sest nendega ju hea koogivormi määrida ja vanaema korjas nöörijuppe ning hoidis neid köögisahtlis - mine tea, millal vaja võib minna. Täna elame me sissekodeeritud moraalse vananemise ajastus ja meid sunnitakse uskuma, et katkise asja äraviskamine on lõppkokkuvõttes odavam kui selle parandamine.Hea leib, naerusuised beebid, karged hommikud, tüdrukuteõhtud, piimavahu nilpsamine cappuccino pealt: need kõik on väikesed rõõmud, mis muudavad elu elamisväärseks. Ainult et mõnikord mattuvad meie elud hoopis teistsuguste meeleolude alla, ja me unustame arginaudingute võluväe.Selles inspireerivas raamatus kirjeldab menukas autor Maeve Haran, kuidas elus on tihti just väikesed asjad need, mis täidavad meid piiritu rahulolu ja õnnetundega ja tõstavad tuju paremini, kui ükski eneseabiraamat seda teha suudaks. "Vaht cappuccinol" jutustab sadadest igapäevast meelehead toovatest pisiasjadest, tuletamaks meelde, kui palju rõõmustavat on elamises.