Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas

Madis Kõivu teos „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas“ kujutab 1944. aasta suve Eestis, mil sõda ja teadmatus olid muutunud igapäevaseks taustaks. Romaanis kerkivad esile inimesed ja nende mälestused, kuulujutud ning hirmud, mille kaudu taastatakse ajastu atmosfäär. Olulisel kohal on nii õhuhäirete kõla kui ka mobilisatsiooni eest varju otsivate meeste ärevus. Lugu ei keskendu ainult välistele sündmustele, vaid püüab tabada olukorra vaimset tasandit, hetki, mil tegelaste hinges vahelduvad lootus ja kartus, teadmatus ja kuulujuttudele toetuv kindlustunne. Kõiv suudab luua ajapildi, kus reaalsus ja inimeste tajud põimuvad, andes edasi nii sõja karmuse kui ka elu argiste nüansside hapra ilu.

Romaanis on sõjaaegne olustik esitatud mitte niivõrd ajaloolise dokumendina, kuivõrd mälulise ja aistingulise kogemusena. Autor ei peatu pelgalt faktidel, vaid taastab lõhnu, värve ja helisid, mis annavad aimu ajastu tegelikust hingusest. Selline lähenemine muudab teose poeetiliseks ja meditatiivseks, jättes mulje, et mälestused on sama tähtsad kui sündmuste reaalsus ise. Lugeja kogeb koos tegelastega seda, kuidas sõja ja ebakindluse keskel püüti kinni hoida elu järjepidevusest, kuulata looduse hääli, mäletada inimeste nägusid ning hoida alles lootust. Kõivu tekstis on mälu ja meeleolu kandev jõud, mis teeb sellest teosest rohkem kui pelga kirjeldava jutustuse.

Madis Kõiv (1929–2014) oli filosoof, näitekirjanik ja proosakirjanik, keda peetakse üheks eesti kultuuri erakordsemaks mõtlejaks. Tema hariduslik ja teaduslik taust ulatus füüsikast filosoofiani ning kirjanduses hakkas ta avaldama teoseid suhteliselt hilises eas. Kõivu loomingus põimuvad mõtlemise täpsus ja kunstiline tundlikkus, mistõttu tema tekstid liiguvad sageli intellektuaalsuse ja irratsionaalsuse piiril. Ta on tuntud eeskätt oma mälestuslike ja filosoofiliste romaanide ning mahuka dramaturgilise loomingu poolest, kus käsitletakse inimese eksistentsi, mälu ja aja suhet. „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas“ on üks näide tema püüdest ühendada isiklik kogemus, ajalooline tegelikkus ja filosoofiline süvenemine ühtseks tervikuks.