Leo - vastupanu surmani. Reportaažromaan

“Leo – vastupanu surmani. Reportaažromaan” on Maarja Talgre teos, mille andis välja kirjastus Faatum 1992. aastal. Raamat kujutab vastupanuvõitleja Leo Talgre saatust ja tema perekonna lugu teise maailmasõja keerises. Teose keskmes on sügisesed sündmused 1944. aastal, mil Eesti vabadusvõitlejate omakseid viidi Soome sõjaväekaatriga Eestist ära, et kaitsta neid pealetungiva Nõukogude armee eest. Autor kirjeldab, kuidas tema ema Melanie koos teiste lähedastega põgenes, samas kui isa Leo jäi oma ülesannet täitma – varjama põrandaalust valitsust ning ootama veel viimast lootust Inglismaalt.

Romaan seob isikliku mälestuse ja ajaloolise dokumentaalsuse, pakkudes pildi nii perekonna saatusest kui ka laiemast vastupanuliikumisest. Lugu toob esile kannatused, mis kaasnesid sunnitud lahkumiste ja lahusolekuga, ning asetab need Euroopa sõjaaja taustale. Autori hääles põimuvad reportaažlik täpsus ja ilukirjandusele omane emotsionaalne lähedus. Pingeline narratiiv kujutab Leo Talgre vaprust ja tema eneseohverdust, ent samal ajal avab ka isiklikke sidemeid, lootusi ja hirme, mis andsid raskel ajal inimestele jõudu.

Maarja Talgre on eesti päritolu Rootsi ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija. Ta sündis 1945. aastal Rootsis, kus ta kasvas pagulasperes ja kujunes kultuurivahendajaks Eesti ja Rootsi vahel. Tema loomingus on sageli kesksel kohal mälestused ja ajaloolised teemad, mis on seotud eestlaste saatusega sõjajärgsel ajal. “Leo – vastupanu surmani” on üks tema olulisemaid teoseid, kus isiklik ja rahvuslik ajalugu põimuvad, andes lugejale võimaluse mõista põlvkondade kogemusi ja Eesti lähiajaloo valusaid peatükke.