Maamees naerab. Valimik satiirilisi ja humoristlikke palu …

Valimikku võetud materjal on pärit tolleaegsetest demokraatlikest ajalehtedest - Jakobsoni toimetusel ilmunud "Sakalast" ning "Tartu Eesti Seitungist", "Virulasest" ja "Pärnu Postimehest" ning ajakirjast "Meelejahutaja".
Kui ma veel väike olin, siis rääkis keegi dr. Faehlmannist järgmise jutu: Üks ihnuskael mees oli paar korda nimetatud tohtri juures käinud ja ilma maksuta enesele rohutähte palunud ning ka saanud. Kolmat korda ei usaldanud ta enam nii hea õnne peale loota ja valvas siis järele, mil ajal tohter välja tuleb, et temale väljas oma häda rääkida ja siis ka seal ilma maksuta toime saada, sest ega väline kõne ega asi siis nii ametlik ole, et ka seal raha võetakse. Ja ihnuskael astus tohtri maja ees uulitsa peal õige viletsal viisil tohtri ette. «Mis viga?» küsis tohter. - «Kõht on väga haige. Palun rohtu.» - «Tee kõht paljaks,» käskis tark tohter. Mees kuulas käsku, kiskus riided kõhu pealt kõrvale. «Hästi paljaks!» käskis tohter veel, «ma pean kogu kõhtu korrapärast nägema.» Mees rebis kõhu veel enam paljaks. « Ja keel välja!» nõudis nüüd tohter. Mees tegi seda. -«Veel pikemalt,» käskis tohter, «muidu ei näe ma hästi.» Mees kuulas sõna. - «Pigista nüüd silmad kinni,» käskis tohter viimast korda ja läks ise minema. Mees aga jäi keset lumist uulitsat vahtima nagu imetegu - kõht külgedeni paljaks kistud, suu pärani ammuli, keel habeme ladvani väljas ja silmad kõvasti kinni. Inimesed kogunesid imestades tema juurde, igaüks vahtis, mis imeasi see ometi peaks olema, ei liigu ega kõigu. Viimaks läks mehe elu igavaks ja kõht ja keel külmaks - ta laskis silmad oma loaga lahti ja nüüd alles nägi ta häbiga, mis mängu temaga oli mängitud. Inimeste naer, mis mängu lõpetas, kajas üle poole linna. (1887)
Kindral ütles nekrutile: "Ega sa joodik ega kaardimängija ole?"
– "Ei, kindralihärra!" kostis nekrut. – "Aga sa oled ometigi tubli mees, kes oma naps viina kannab?" – "Muidugi, minu pärast ämbritäis!" kostis noor soldat julgelt.