Mu isamaa on minu arm

„Mu isamaa on minu arm” on luulekogumik, mis koondab Lydia Koidula isamaalise luule tuuma ja toob esile tema tähtsuse eesti rahvusliku ärkamise kujunemisel. Väljaanne keskendub Koidula kõige tuntumatele ja sisuliselt kaalukamatele tekstidele, mille kaudu ta andis sõna rahvuslikule tundele, vabaduseigatsusele ja kultuurilisele ärkamisvajadusele. Pealkirja andnud luuletus, millest sai hiljem ka tuntud laul, sümboliseerib seda vaimset sidet, mis ühendab inimest tema kodumaaga, ning on aja jooksul kujunenud eesti luule ja laulupeotraditsiooni üheks keskseks tekstiks.

Kogumikus leiduvad luuletused peegeldavad 19. sajandi teise poole rahvusliku liikumise ideid, kutsudes eestlasi üles hariduse, keele ja omaenda ajaloo väärtustamisele. Koidula tekstides põimuvad isiklik hingestatus ja ühiskondlik missioonitunne, tema luulel on ühtaegu poliitiline ja emotsionaalne kaal. Lisaks isamaalisele temaatikale leiab kogu ka looduse, kodu ja rahvuse kujundlikke käsitlusi, mille kaudu autor otsib inimese kohta oma rahva ja ajaloo keskel. Luulekeel on selge, rütmiline ja sageli rahvalik, sobitudes hästi laulmiseks, mis tegi Koidulast olulise hääle nii koolides kui laulupeoväljakul.

Lydia Koidula (1843–1886), kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, oli üks esimesi eesti naisluuletajaid ja rahvusliku liikumise juhtfiguure. Tartu kultuurikeskkonnas kasvanuna kujunes ta juba noorelt kirjanduse kaudu rahvuslikuks sümboliks, kelle tegevus ulatus ka ajakirjandusse ja näitemängude korraldamisse. Tema loomingut toetas ja suunas isa Johann Voldemar Jannsen, kuid Koidula leidis peagi omaenda poeetilise hääle, mille keskmes oli usk rahva vaimsesse ärkamisse. Kuigi elu viis ta hiljem Eestist eemale, jäi ta kogu loomeperioodiks truuks eestluse ideele ning on seetõttu tänaseni üks armastatumaid autoreid eesti kirjandusloos.