Lydia Koidula

„Lydia Koidula” on 1967. aastal Eesti Raamatu välja antud teos, mis tutvustab Eesti rahvusliku liikumise ühe olulisema tegelase elu ja loomingut. Raamat kuulub kirjanike elulugusid käsitlevate teoste hulka, pakkudes lugejale ülevaadet Koidula kujunemisest, tema rollist rahvusliku ärkamise ajastul ning tema panusest eesti kirjandusse ja kultuuri. Teos annab pildi nii Koidula isiklikust elukäigust kui ka laiemast ajalisest taustast, milles ta tegutses – ajastust, mil eestlased püüdsid kehtestada oma keelt, kirjandust ja kultuurilist identiteeti.

Raamat avab Koidula elu peamisi etappe, sealhulgas tema kasvatuse isa Johann Voldemar Jannseni kõrval, tegevuse ajakirjanduses ja rahvusliku liikumise keskmes ning kirjandusliku loomingu, mis tõi talle hüüdnime „Eesti laulik”. Erilist tähelepanu pööratakse tema luulele, mille kaudu ta väljendas nii isiklikke tundeid kui ka rahvuslikke püüdlusi, ning tema näidenditele, mis olid esimesed sammud eestikeelse teatri kujunemisel. Teosest leiab ka teemasid, mis käsitlevad Koidula elu lõpuperioodi, tema välismaal veedetud aastaid ning mõtteid, mida ta kandis oma viimastel aegadel.

Lydia Koidula (1843–1886), kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja ajakirjanik. Ta on eesti rahvusliku liikumise üks sümboleid, kelle looming aitas kaasa eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tugevnemisele. Tema esimesed luuletused avaldati juba koolipõlves ajaleheveergudel, hiljem ilmusid kogud „Vaino-Lilled” ja „Emajõe Ööbik”. Koidula panus ulatus ka teatrisse – tema näidendid andsid aluse eesti lavakunstile. Vaatamata lühikesele elueale on Koidula jäänud üheks kõige tuntumaks ja armastatumaks eesti kirjanikuks, kelle nimi ja looming on eesti kultuurilukku jäädvustatud.