Löö, süda, õitsele!

„Löö, süda, õitsele!“ koondab Lydia Koidula luulet, milles peegelduvad nii isiklikud tunded kui ka rahvuslikud püüdlused. Kogumik on koostatud tema erinevatest loominguperioodidest, sisaldades nii varasemaid patriootilisi luuletusi kui ka hilisemat isiklikumat ja melanhoolsemat luulet. Koidula keel on emotsionaalne, samas vormiliselt selge ja väljapeetud. Tuntud luuletused nagu „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“ leiavad siin uue konteksti, kui neid lugeda koos vähem tuntud, ent sama hingestatud tekstidega. Kogumik annab hea ülevaate sellest, kuidas Koidula luule ühendab lüürilise tundetäpsuse ja ühiskondliku sõnumi.

Luuletuste teemadering on mitmekesine: armastus ja kaotus, kodumaa ja võõrsilolek, lootus ja üksindus. Eriti selgelt tõuseb esile Koidula igatsus nii vaimse vabaduse kui koduse läheduse järele. Tema luule on tugevasti juurdunud 19. sajandi rahvusliku ärkamise vaimsusesse, kuid see ei ole üksnes ideoloogiline – see on ka sügavalt isiklik. Paljud tekstid väljendavad naise eneseteadvust, sisemist heitlust ning rahutust, mis kaasnes nii loova töö kui eluliste valikutega. „Löö, süda, õitsele!“ on seega ühtaegu poeetiline hüüatus ja vaikne palve – mõlemad kantud elavast tundest ja sisemisest sunnist.

Lydia Koidula (1843–1886), kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, oli eesti ärkamisaja tähtsaim naisluuletaja ning ajakirjanik. Ta oli Johann Voldemar Jannseni tütar ja kasvas üles rahvusliku liikumise keskmes. Koidula loomingus põimusid isiklikud kogemused avalike eesmärkidega, mistõttu on teda peetud nii kultuuriloo kui kirjandusloo võtmefiguuriks. Tema roll esimese eestikeelse ajalehe ja eesti teatri sünni juures on märkimisväärne, kuid samavõrd oluline on tema panus eesti luule arengusse. Käesolev kogumik annab võimaluse kogeda Koidulat mitte üksnes kui sümbolit, vaid eelkõige kui tundlikku ja väljendusjõulist poeeti.