Varjuring ümber tule

Ly Seppeli luulekogu „Varjuring ümber tule” on poeetiline mõtisklus aja, elu ja inimese olemuse üle, kus looduse kujundid, arhailised motiivid ja intiimsed hetked moodustavad ringja, vaikselt hingava terviku. Tuli, mis pealkirjas keskpunktiks seatud, sümboliseerib kogunemist, mälu ja sisemist valgust, mille ümber luuletustes luuakse kujutluslik ruum – varjuring –, kus kohtuvad aeg, kehad ja tähendused. Kogu toon on meditatiivne, sageli nappides ridade ja peene kujundikeelega, mis kutsub lugejat mitte ainult lugema, vaid kuulama ja tunnetama sõna varju ja selle helki.

Kujundimaailmas on olulisel kohal ürgsus ja naiselik tundlikkus, milles elu ilmingud ja meeleolud võnguvad aastaaegade ja looduse rütmis. Paljud luuletused viitavad muistsetele elutunnetusviisidele ja rituaalidele, sidudes argise kogemuse millegi sügavama ja universaalsega. Olemise haavatavus, armastuse haprus ja mälu kaduvus ilmnevad õrna sõnakasutuse kaudu, mis on Seppeli luulele iseloomulik. Tema tekstid ei ava end kohe, vaid vajavad tähelepanelikku kohalolu – nagu tuli, mis ei plahvata, vaid hõõgub ja kestab. Nii tekibki lugejas tunne, et iga luuletus on ise omaette vaikne tuli, mille ümber saab istuda ja mõelda.

Ly Seppel (sündinud 1943) on eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab sügav kultuuritunnetus ja huvi idamaade poeetika vastu. Ta on õppinud orientalistikat ning tema luuletustes põimuvad eesti ja laiemad maailmakultuurilised mõjutused, eriti sufistlikud ja budistlikud mõttemallid. Lisaks originaalloomingule on ta tuntud ka mitmete klassikaliste ja rahvalike tekstide tõlgetena idamaistest keeltest. „Varjuring ümber tule” on tema varasemate kogude seas üks isikupärasemaid, tähistades kujundikeele ja mõtlemislaadi küpsemist ning avades lugejale ukse vaikse, ent tähendusrohke luuleilma juurde.