Kitzbergist Raudsepani. Eesti näitekirjandus 1906-1940

Luule Epneri õpik „Kitzbergist Raudsepani. Eesti näitekirjandus 1906–1940“ on kooliõpik, mis annab XI klassi õpilastele süsteemse ülevaate eesti draamakirjanduse arengust ligi nelja aastakümne vältel. Teos on üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel, sidudes sissejuhatavad peatükid näitekirjanduse eripära ja ajaloolise taustaga. Seejärel liigutakse perioodide kaupa edasi, tuues välja peamised autorid, teosed ja teemad. Õpik seob kirjandusajaloo õpetamise nii kultuuriloolise kui ka esteetilise kontekstiga, andes lugejale tööriistu, et mõista draama kui kirjandusliigi rolli eesti kultuuris.

Sisukord on jaotatud järgmiselt: „Saateks“, „Näitekirjanduse eripärast“, „Tagasivaateks“, „Näitekirjandus tõusuteel (1906–1916)“, „Esteetilised otsingud (1917–1925)“, „Rahuliku arengu aastad (1926–1940)“ ning eraldi peatükk „Hugo Raudsepp (1883–1952)“. Selline ülesehitus lubab näha, kuidas Anton Hansen Tammsaare, August Kitzbergi, Andres Särevi, August Alle ja teiste looming moodustab järjepideva arengu, mis kulmineerub Raudsepa kui 1930. aastate ühe olulisema näitekirjaniku põhjalikuma käsitlusega. Õpik ühendab faktitäpsuse ja ülevaatlikkuse, olles abivahend nii kohustusliku kirjanduse tundmiseks kui ka kirjandusajaloo mõtestamiseks.

Luule Epner (sündinud 1954) on eesti kirjandusteadlane ja teatrikriitik, kes on töötanud Tartu Ülikoolis ning uurinud põhjalikult nii eesti kui ka maailmateatri arengut. Tema uurimisvaldkonda kuuluvad draamateooria, lavastuskunsti areng ja intermediaalsed praktikad. Lisaks sellele õpikule on ta olnud mitmete käsiraamatute ja õpikute autor või kaasautor, sealhulgas „Eesti teatrilugu“ ja „Eesti kirjanduslugu“. Epneri töö on mõjutanud eesti kirjanduse ja teatriõpetuse kujunemist, pakkudes nooremale põlvkonnale süstemaatilisi teadmisi ja akadeemilist tausta.