Rindeõde

Luise Vaheri romaan „Rindeõde“ kujutab elu rindel tagalast vaadatuna, keskendudes pigem sisemistele muutustele ja hingelistele vastupanuvormidele kui otsestele lahingustseenidele. Peategelaseks on naine, kes töötab rindel meditsiinitöötajana, ent kelle isiklik teekond avaneb pigem sümboolsete ja emotsionaalsete läbielamiste kaudu. Tegu ei ole pelgalt sõjaromaaniga, vaid elulise looga inimestest, kelle tugevus avaldub igapäevastes valikutes, kannatamises ja hoolimises. Teose keskmesse tõusevad armastuse eri tahud: emaarmastus, kaotusvalus ja lootuses põimuv kodumaa-armastus, ning ka keerulisem, kompromisse ja eneseületust nõudev romantiline kiindumus.

Romaani väärtus peitub selles, kuidas autor käsitleb inimsuhteid ekstreemsetes tingimustes. Olgu see saunas jagatud vaikne hetk, musta leiva magusus või lihtsalt sõprus kannatustes – „Rindeõde“ näitab, kuidas igapäevane omandab erilise kaalu. Tunded, mis rahuajal tunduksid iseenesestmõistetavad või ehk isegi üleliigselt idealiseeritud, omandavad sõja tingimustes elujõudu ja tähendust. Samal ajal ei idealiseerita tegelasi – Vaher toob esile ka isekuse, kitsiduse ja väsimuse, mis segunevad eneseületuse ja pühendumisega. Selline inimlikkus lisab loole mitmetasandilise mõõtme.

Luise Vaher (1907–1986) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus peamiselt naiste kogemusele keerulistes ajaloolistes oludes. Ta töötas ise ajakirjanikuna ja kirjastajana ning tundis hästi sõja mõju argielule. Tema teostes on läbivaks jooneks naiste tugevus ja vaikne vastupanu, mis väljendub hoolimises, töötegemises ja südamekindluses. „Rindeõde“ on Vaheri üks tuntumaid romaane, mis sobitub hästi 1960. aastate sotsiaalset ja eetilist palet käsitlevasse kirjanduspilti. Autor ei püüa konstrueerida kangelasi, vaid näitab tavalisi inimesi, kes teevad oma valikud inimlikkuse piiril.