Päeva palge ees. Meelespealillede hõng

Luise Vaheri luulekogus „Päeva palge ees. Meelespealillede hõng“ põimuvad tundlikud looduspildid ja isiklikud läbielamised, mis peegelduvad rahulikus ja tasakaalukas värsivormis. Kogumiku esimene osa „Päeva palge ees“ keskendub argipäeva valgusele ja varjule, inimese eluringile ning sisemisele rahuotsingule. Vaher vaatleb elu kulgu vaoshoitud, kuid tähelepaneliku pilguga, märgates pisidetaile, mis sageli märkamatuks jäävad. Tema tekstides on ruumi nii mälestustele kui ka praeguse hetke tähendusele, kus igapäevased tegevused ja looduse muutumine saavad kandvaks kujundiks elutunnetusele.

Teise osa, „Meelespealillede hõng“, luuletustes avaldub tugevamalt nostalgiline ja intiimne toon. Luuletaja suunab pilgu lapsepõlve, kodukandi radadele ning inimestele, kelle mõju on püsinud läbi aastate. Meelespealill kui motiiv on kandja õrnadele ja püsivatele tunnetele, mis seovad mineviku ja oleviku, isikliku ja üldinimliku. Vaheri luulekeel püsib läbi kogu kogumiku lihtne ja siiras, hoidudes liigsest kujundlikkusest, kuid jäädes seejuures alati mõtlikuks ja väljapeetuks. Luulekogu ei taotle suurt avaldust, vaid pakub lugejale vaikset äratundmist, hetkede tähenduslikkust ja elulist peegeldust.

Luise Vaher (1909–2001) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab tundlik tähelepanu loodusele, inimese siseilmale ja igapäevaelu vaiksele poeetikale. Ta alustas oma kirjanikuteed sõdadevahelisel perioodil ning avaldas mitmeid luulekogusid, milles püsib alati kindel vormitunnetus ja kaemuslik vaade maailmale. Vaher on tõlkinud ka saksa ja vene luulet, millest ilmneb tema huvi kultuuridevahelise mõistmise vastu. „Päeva palge ees. Meelespealillede hõng“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi, olles ühelt poolt tagasivaade elatud elule, teisalt aga meditatiivne peegeldus kaduvuse ja püsivuse piirialalt.