Päeva palge ees

Luise Vaheri luulekogu „Päeva palge ees” on kogu, milles kajastuvad isiklikud, loodusest kantud ja ühiskondlikud motiivid, viies lugeja läbi vaoshoitud, kuid sügavate tunnetega laetud poeetilise maailma. Vaher lähtub tihti elu argistest detailidest, looduspiltidest ja inimsuhete nüanssidest, millest kujunevad lühikesed, ent kontsentreeritud mõttelised hetked. Kogu pealkiri viitab otsesõnu avatud, varjamatu eluhoiakuga kohtumisele päevaga, mis tähendab ka elu, töö ja eneseteadvuse ausat vastuvõtmist. Luuletustes on tunda varasema elukogemuse mõjul tekkinud vaadet, kus vaikus ja rahu ei tähenda tühjust, vaid selginemist ja sisemist kindlust.

Vaheri keel on selge, lakooniline ja kujundirikas, kuid mitte üleliia poeetiline; pigem püüab ta jääda truuks lihtsale, inimlikule väljendusele, mis jõuab lugejani vahetult. Looduse kujundid – valgus, tuul, vesi, maa – toimivad mitte pelgalt dekoratsioonidena, vaid kannavad mõtestatud tundeid ja seisundeid, olles sageli isiku ja maailma suhte peegeldajaks. Kogu on läbinisti eluline, ent ilma igasuguse paatose või idealiseerimiseta. Mõned tekstid peatuvad ka töötemaatikal ja aja kulgemise tajul, sidudes isikliku kogemuse laiema sotsiaalse või ajaloolise taustaga, kuid jäädes alati poeetiliselt nappideks ja hingestatuks.

Luise Vaher (1910–1999) oli eesti luuletaja ja toimetaja, kelle looming arenes eelkõige 1950.–1970. aastatel. Tema tekstid on tundlikud, samas realistlikud, kajastades naise elu, tööinimese argipäeva ja looduslähedast maailmatunnetust. Vaher ei kuulunud eesti luule kõlavate nimede hulka, ent tema loomingus on omaette väärikus ja siirus, mis eristab teda formaalsete või ideoloogiliselt suunatud autorite kõrval. „Päeva palge ees” on küps luulekogu, milles väljendub tasakaalustatud elutunnetus ja autorile omane tagasihoidlik, ent selge luulehääl.