Emajõe jutustus

„Emajõe jutustus“ on Luise Vaheri romaan, mis ilmus 1974. aastal kirjastuse Eesti Raamat väljaandel. Teose tegevus toimub sõjajärgsel ajal Lõuna-Eestis ning keskendub ühiskondlikele muutustele, mis kaasnesid nõukogude korra kehtestamisega maaelus. Autor kujutab külaelanike argipäeva, nende suhteid uute võimustruktuuridega ning pinget, mis valitses erinevate ühiskonnakihtide vahel. Lugu on kantud ideoloogilistest vastandustest, kus ühelt poolt seisid nõukogude võimu toetajad ja teiselt poolt need, kes selle vastu välja astusid.

Romaanis on olulisel kohal klassivõitluse kujutamine. Tegelaste seas leidub partei- ja julgeolekutegelasi, metsavendi ning talupoegi, kelle vahelised konfliktid määravad paljuski sündmustiku arengu. Eraldi rõhutatakse naistegelaste rolli, kelle kaudu väljendub nii igapäevane töö kui ka ideoloogiline kasvamine. Narratiiv liigub isiklike lugude ja laiemate ühiskondlike muutuste vahel, pakkudes samas pilguheitu sellesse, kuidas suured poliitilised protsessid peegeldusid inimeste eraelus. Teos seob endas nii poliitilise üleskutse kui ka draamapõhise jutustuse.

Luise Vaher (1920–2012) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal ühiskondlikud ja ajaloolised teemad. Ta käsitles sageli sõjajärgset maaelu ning kirjutas romaane, mis peegeldasid oma ajastu ideoloogiat. Vaheri teosed olid tihedalt seotud nõukogude kirjandustraditsiooniga, kuid neis leidub ka isiklike kogemuste ja tähelepanekute peegeldusi. „Emajõe jutustus“ kuulub tema mahukamate romaanide hulka, pakkudes lugejale nii ajastu atmosfääri kui ka ideoloogilise kirjanduse näidet, mille kaudu saab mõista tolleaegse eesti proosa suundumusi.