Heinrich IV. Tragöödia 3. vaatuses

Luigi Pirandello näidend „Heinrich IV“ on kolmes vaatuses esitatud tragöödia, mis tegeleb identiteedi, hullumeelsuse ja reaalsuse piiride küsimustega. Teose keskmes on Itaalia aristokraat, kes pärast kukkumist ratsutamismängul hakkab end pidama Saksa-Rooma keisriks Heinrich IV-ks ning elab juba paarkümmend aastat kunstlikult taastatud keskaegses maailmas. Tema ümber on loodud illusoorne õukond, kus teenrid ja sugulased etendavad talle ajastukohaseid rolle, lootes, et mees ühel päeval terveneb. Kuid loo arenedes selgub, et peategelane ei pruugi olla sugugi hullumeelne, vaid on valinud teadlikult väljumise kaasaegsest maailmast, milles ta ei soovi enam osaleda.

Näidend mängib pidevalt tegelikkuse ja etenduse piiridega. Pirandello seab kahtluse alla, kas inimene saab üldse olla „tema ise“, või on iga roll sotsiaalselt ettemääratud ning vaba identiteet illusioon. Peategelase keeldumine kaasaegse elu reeglitest võib olla hullus, aga samavõrd ka filosoofiline protest maailmakorra vastu, milles tema ei leia kohta. Dramaatilise pinge saavutamiseks kasutab autor peent dialoogi, vaimseid teravusi ja aeglaselt lahti rulluvat pingestatust, mis kulmineerub ootamatu ja traagilise lahenduseni. Lugu ei paku moraalset lahendust, vaid pigem peegeldab Pirandello maailmavaadet, milles tõde on suhteline ja inimene igavesti rollidesse lukustatud.

Luigi Pirandello (1867–1936) oli Itaalia näitekirjanik, romaanikirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Teda tuntakse eelkõige kui modernse teatri uuendajat, kelle loomingus põimuvad eksistentsialistlikud teemad ja psühholoogiline süvitsi minek. „Heinrich IV“ kuulub tema küpse loomingu hulka ning väljendab eriti selgelt tema arusaama inimese identiteedi mitmekihilisusest ja elu kui lavastuse kontseptsioonist. Pirandello mõju ulatub sügavale 20. sajandi teatri arengusse ning tema teoseid lavastatakse tänapäevalgi just nende ajatu temaatika ja lavalise potentsiaali tõttu.