Laste-etüüdid

„Laste-etüüdid“ on tšehhi kirjaniku Ludvik Aškenazy lühivormides kirjutatud proosateos, mis koosneb poeetilistest miniatuuridest lapse maailma ja taju kohta. Raamat ei ole jutustuste kogumik klassikalises mõttes, vaid pigem peenelt komponeeritud tähelepanekute sari, milles laps kui vaatleja, tundja ja mõtestaja on seatud keskmesse. Lood ei sisalda keerukaid süžeestruktuure ega suuri sündmusi, vaid toovad esile argiste hetkede varjatud ilu ja filosoofilise mõõtme. Iga etüüd on kui väike stseen, hetk või meeleolu, mis jääb helisema oma lihtsuse ja samas täpsusega, justkui oleks täiskasvanu püüdnud tõlkida lapse mõtteviisi täiskasvanute keelde, kaotamata selle ehedust.

Aškenazy tekstides on tunda sügavat empaatiat lapse vastu, kelle maailm on avatud, aus ja sageli paradoksaalne. Lapse vaatepunktist nähtud olukorrad toovad esile elu aluseks olevad küsimused – hirm, armastus, üksindus, uudishimu, õiglus. Raamatu stiil on ökonoomne, pildiline ja peaaegu luuleline, rõhutades mitte tegevust, vaid meeleolu ja mõttevälgatust. Lugeja ei pea endamisi mõtlema, „mis juhtus“, vaid „mida see tundub“. Mõnes loos võib olla ainult üks dialoogikatke või kirjeldus ühest pilgust, ent see ütleb enam kui pikem seletus. Selline lähenemine teeb „Laste-etüüdid“ ajakohaseks ka tänapäeval, pakkudes vaikseid peegeldushetki kiiresti liikuvasse maailma.

Ludvik Aškenazy (1921–1986) oli Tšehhoslovakkia kirjanik, kes töötas lisaks proosakirjanikule ka ajakirjaniku ja stsenaristina. Tema loomingut iseloomustab poeetiline tundlikkus, empaatia ja oskus näha suurt väikestes asjades. Eriti hinnatud on ta lastepsühholoogia tabava kujutamise eest, kusjuures ta ei alahinda lapse maailma keerukust ega tee sellest sentimentaalset illusiooni. „Laste-etüüdid“ kuulub Aškenazy olulisemate teoste hulka ning seda on tõlgitud mitmetesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde, jäädes kestma kui kaunis ja vaikne tunnistus lapsepõlve sisemaailma tähenduslikkusest.