Armunud kastis

Ludvik Aškenazy novell „Armunud kastis” on poeetiline ja mitmetähenduslik jutustus, mis liigutab end fantaasia ja tegelikkuse piiril, kujutades kahe noore inimese armastust kummalises, peaaegu sürreaalses olukorras – kinnises kastis. Selle lühivormi kaudu räägib autor armastusest kui seisundist, mis võib aset leida väljaspool ruumi ja aega, katkestades tavareaalsuse loogika ning alludes hoopis emotsionaalse läheduse ja sisemise maailma seadustele. Kasti metafoor on samal ajal nii füüsiline ruum kui ka psühholoogiline seisund – eraldatus, intiimsus, võimalus jääda iseendaks ja üksteisega päriselt koos olla.

Aškenazy ei ava tegelaste tausta ega selgita olukorra täpset põhjendust, jättes palju lugeja kujutlusvõime hooleks. Tema keel on napp, kujundirikas ja nüansirikas, kandes samas õrna melanhooliat ja kergelt iroonilist tooni. Tekst liigub edasi kui luuleproosa, kus igal sõnal on kaal ja iga paus loob tähendust. Lugu mõjub korraga nii lihtsa allegooriana kui ka eksistentsiaalse mõtisklusena armastuse hapruse ja kestmise üle, viidates ka ühiskondliku kontrolli ja vabaduse vahelisele pingele. See annab tekstile mitmekihilise tõlgendusvõimaluse, mis ulatub kaugemale romantilisest looks.

Ludvik Aškenazy (1921–1986) oli tšehhi juudi päritolu kirjanik, ajakirjanik ja stsenarist, kelle loomingut iseloomustab sügavalt humanistlik vaade ja väljendusrikas, sageli lüüriline proosakeel. Ta kirjutas nii lastele kui täiskasvanutele, ühendades sotsiaalse tundlikkuse fantaasiarikka ja tiheda sõnakasutusega. „Armunud kastis” on üks tema tuntuimaid miniatuure, mis on leidnud tõlkeid mitmetesse keeltesse ja kujunenud omamoodi emotsionaalseks kontsentraadiks tema loomingulises pärandis. Eesti keeles ilmus see lugu 1961. aastal, sobitudes hästi toonase lühiproosa tõusulainega, mis hindas kujundlikkust ja sisemist pinget.