Tagaaetav. Tõsielusugemetega jutustus

„Tagaaetav. Tõsielusugemetega jutustus“ viib lugeja Läänemaale Velise valda 20. sajandi algusaastail, mil talupojad seisid silmitsi mõisnike ja tsaariametnike omavoliga. Teos seob ajaloolised olud ja tõsielusugemeid kandvad lood ilukirjandusliku käsitlusega, tuues esile talurahva püüdluse õiguse ja vabaduse järele. Autor kujutab seda pingelist aega läbi kahe keskse tegelase, kelle saatused ja võitlused annavad jutustusele jõulise telje. Raamat on kirjutatud realistlikus laadis, kus olustik ja tegelaste elulaad on edasi antud usutavalt ja detailitäpselt.

Peategelasteks on kaks Jürit – Sinika talu perepoeg Jüri Laube ja rahva seas tuntud maadleja Georg Lurich, keda kutsuti samuti tugevaks Jüriks. Nende kujud sümboliseerivad nii füüsilist jõudu kui ka moraalset sitkust, mida rahvas vajas, et seista vastu ülekohtu survele. Jutustuses põimuvad isiklikud saatused ja laiem rahvaliikumine, luues pildi ajast, kus iga samm eneseväärikuse nimel tähendas ohtu sattuda võimu silmis tagakiusatuks. Lugu rõhutab ühtekuuluvustunnet, võitlust ja õiguse poole püüdlemist, mis on talurahva ajaloo üks keskseid teemasid.

Ludvig Mei (1904–1996) oli eesti proosakirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal ajaloolised ja rahvalikud teemad. Ta kirjutas jutustusi ja romaane, mis sageli toetusid tõsielusündmustele ning käsitlesid talurahva elu, võitlusi ja püüdlusi. Mei oskas ühendada faktitäpsuse ja ilukirjandusliku kujutlusvõime, andes oma teostele nii ajaloolist kaalu kui ka kunstilist nauditavust. „Tagaaetav“ on iseloomulik näide tema loomingust, kus ajalugu ja kirjanduslik kujutus kohtuvad ning kus rahva kannatused ja vaprus saavad kirjaliku mälestuse.