Taevane ja maine armastus

Lucien Febvre’i raamat „Taevane ja maine armastus. Marguerite de Navarre 1492–1549 ja tema ‘Heptameron’“ on põhjalik käsitlus renessansiajastu ühest tähelepanuväärsemast naisautorist. Teose lähtepunktiks on Marguerite de Navarre’i novellikogu „Heptameron“, mille kaudu Febvre loob pildi 16. sajandi vaimsest ja kultuurilisest maailmast. Raamat ei piirdu üksnes kirjanduse analüüsiga, vaid püüab näidata ajastut tervikuna – selle mentaliteeti, väärtusi ja inimeste igapäevast maailmatunnetust. Autor uurib, kuidas toonased arusaamad armastusest, usust ja inimlikest suhetest peegeldusid Marguerite loomingus ning kujundasid renessansiajastu mõttemaailma.

Febvre’i käsitlus on suunatud sellele, et lugeja mõistaks renessansiajastu inimest tema enda ajastuliste eelduste ja kogemuste kaudu, mitte tänapäevase mõõdupuuga hinnates. Ta rõhutab, et renessansi inimene erines kaasaegsest inimestest suurel määral nii mõtteviisis kui ka väärtushinnangutes. Seetõttu avab ta teose kaudu ajastu olustikku, kombeid ja vaimulaadi, sidudes need „Heptameroni“ novellide teemade ja tegelaskujudega. Tulemuseks on ajaloolise tausta ja kirjandusliku analüüsi põimumine, mis annab edasi ajastu rikkaliku ja mitmetahulise vaimu.

Lucien Febvre (1878–1956) oli prantsuse ajaloolane ja Annaliste koolkonna üks rajajaid. Tema uurimused keskendusid kultuuriajaloolistele ja mentaliteediajaloolistele teemadele, püüdes mõista mineviku inimesi nende endi maailmapildi kaudu. Febvre’i tööd on olnud mõjukad just seetõttu, et ta laiendas ajaloo uurimise piire poliitikast ja sündmustest kultuuri, igapäevaelu ja mõtteviisideni. „Taevane ja maine armastus“ on hea näide tema meetodist, kus kirjanduslik allikas muutub võtmetekstiks kogu ajastu mõistmiseks.