Ma olin lapssõdur. Vapustav jutustus ühest Aafrika lapsepõlvest

„Ma olin lapssõdur. Vapustav jutustus ühest Aafrika lapsepõlvest” on Lucien Badjoko ja Katia Clarensi koostöös valminud mälestusteraamat, mis kirjeldab erakordselt otsekoheselt ühe noore poisi saatust sõja kiskunud Aafrikas. Lucien, Saïri päritolu laps, sattus 1996. aastal koos kümnete tuhandete teiste lastega Kongo demokraatliku vabariigi mässulise liidri Laurent Désiré Kabila sõjaväkke. Tema teismelisaastad möödusid mitte koolipingis, vaid rindel – automaat käes, silmitsi kaotuse, vägivalla ja hirmuga. See ei ole jutustus kangelaslikkusest ega vaprusest, vaid karm, toore aususega esitatud ülestunnistus lapseks olemise võimaluse vägivaldsest hävitamisest.

Teos ei keskendu pelgalt isiklikule traagikale, vaid avab ka laiema konteksti, milles lapsi sunniti võitlema täiskasvanute sõdades. Badjoko meenutab, kuidas teda ajupesti, hirmutati ja kontrolliti, kuidas lapsed pidid tegema täiskasvanute otsuseid, ja kuidas iga tapmine muutus sammuks sügavamale kaotatud lapsepõlve. Demobiliseerituna viis aastat hiljem otsustab ta oma loo kirja panna, et anda häält neile, kes hukkusid, ja tunnistada jõhkrust, mis jäi suurema maailma silmis märkamatuks. Raamat sisaldab üksikasjalikke kirjeldusi nii lahinguväljast kui ka igapäevasest allasurutud elust sõjaväes, pakkudes harvaesinevat sisekaemust konflikti inimmõõtmesse.

Lucien Badjoko lugu on dokument, mida saatis kirja- ja uurimislikus plaanis ajakirjanik Katia Clarens. Koos on nad loonud teksti, mis jääb kaugele lihtsustatud ohvriportreest – see on läbielatu mõtestamine ja eluga edasi minemise katse. Raamat asetub olulisele kohale lapssõdurite teema käsitluses, tuues esile nii isikliku trauma kui ka poliitilise vastutuse küsimused. Badjoko tunnistus ei küsi lugejalt üksnes kaastunnet, vaid kutsub üles mõtlema, milline on maailma roll selliste tragöödiate võimaldamisel ja vaikival aktsepteerimisel.