Viimane Tauber

Lucia Demetriuse romaan „Viimane Tauber“ kujutab ühe perekonna saatust ja järkjärgulist hääbumist mitme aastakümne jooksul, keskendudes eelkõige peategelase, arhitekt Leopold Tauberi elukäigule. Teos viib lugeja läbi sajandivahetuse ja kahe maailmasõja, käsitledes sotsiaalseid muutusi, väärtuste ümberkujundamist ning inimese püüdu jääda truuks oma tõekspidamistele. Tauber esindab vana maailma esindajat, kes seisab silmitsi uue ajastu ootamatute ja mõnikord traagiliste muutustega.

Romaani teljeks on Leopold Tauberi sisemine võitlus: ta on inimene, kes hindab korda, loovust ja eetikat, kuid teda ümbritsev maailm muutub kiiresti ning väärtused, millele ta on oma elu rajanud, kaotavad tähenduse. Tauber ei suuda täielikult kohaneda uute oludega, olgu selleks sõdade põhjustatud häving, poliitilised ümberkorraldused või moraalne lagunemine. Tema perekonna kaudu avaneb pilt ühiskonnast, kus üksikute inimeste lootused, armastus ja väärikus satuvad suuremate jõudude meelevalda. Kuigi peategelane jääb kindlaks oma tõekspidamistele, ei suuda ta neid uues maailmakorras enam kehtestada.

Lucia Demetrius (1910–1992) oli Rumeenia näitekirjanik, prosaist ja tõlkija, kes tegutses aktiivselt 20. sajandi keskpaigas. Teda tuntakse eelkõige realistlike karakterite ja sotsiaalse närviga tekstide poolest. Lisaks proosale kirjutas ta ka mitmeid näidendeid ja oli hinnatud ka kui tõlkija. Demetriuse looming peegeldab sageli ajastu ideoloogilisi pingeid ja inimese rolli muutuvates oludes. „Viimane Tauber“ on üks tema tõsisemaid ja sügavamõttelisemaid teoseid, milles isiklik ja ajalooline mõõde põimuvad tervikuks, mis pakub rohkelt ainest ka tänapäeva lugejale.