Viimane Tauber

«Mis sinuga on?» küsis doktor supitaldriku taha istudes veel kord. Minnal oli nüüd märtri ilme, kes siiski pole saatusele alistunud.
«Naisel võib vahel sügavaid hingelisi kannatusi olla,» lausus ta ilmetul toonil.
«Ja tema mees ei tohi sellest teada?»
Minna kehitas õlgu ja muigas irooniliselt.
Egon ei käinud enam peale. Nüüd oli ta kindel, et asi on Minna kõrvu puutunud ja et naine teab kõik. Ta tundis, kuidas tal veri soontes tardus, jalad aga muutusid laua all tinaraskeks ja kasvasid põranda külge ning pea oli mõtteist lage ja samuti nagu tina täis.