10 000 aastat jääs

Polaarmaa. Igal pool, kuhu ka vaatad, ääretu jää, kord piiritu lagendikuna kaduv kaugusse. Kõikjal purunevate jää pankade kole kõmin ja ragin. Nad põrkavad vastamisi, heitlevad ja pudenevad tuhandeteks tükkideks, sünnitades tõsist kaost ses kõrves. Tuhm taevas, vaevaliselt valgustatud tähtede nõrgast vilkumisest, suurendab veelgi polaarmaastiku sünget koloriiti.
Kesk säärast rõõmutut ümbrust, sinakatel jää mägedel, vaevleb inimene. Üksi - ses koledas tühjuses! See viimane polaarekspeditsioonist ellu jää nud inimene oli laeva hukkumise ja sõprade surma tunnistajaks, kes surid puuduses ja keda neelas sünge sügavik, ja sureb nüüd, pärast meeleheitlikku võitlust surmaga, jääs. Tal pole ulualust, toitu ega riideid Tundes oma jõuetust, tundes oma surma lähenemist, laskub ta ükskõikselt jääle ja ootab ...