10 000 aastat jääs

Louis Henri Boussenard’i romaan „10 000 aastat jääs“ on varajase seiklusliku ulmekirjanduse esindaja, milles ühinevad ajastuavastuste vaim, teaduse võimaluste fantaasiarikas käsitlus ja põnev narratiiv. Lugu algab ebatavalise leiuga: liustikust leitakse jäässe mattunud mees, kes ärkab ellu pärast oletatavalt kümne tuhande aasta pikkust külmutatust. See müütiline eeldus annab autorile võimaluse mängida ajalooparadokside, kultuuride kokkupõrke ja inimese kohanemisvõime motiividega. Tegu pole siiski üksnes fantaasiaga, vaid ka arutlusega tsivilisatsiooni arengust ning inimese olemusest ajas ja ruumis.

Romaani ülesehitus järgib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse seiklusjutu traditsioone: tempokas sündmustik, eksootilised paigad, teaduse ja looduse vastasseis ning kangelaslikud tegelased loovad pinget ja annavad loole hoogsa rütmi. Teaduslikud ideed ja fantaasia on ühendatud selliselt, et need peegeldavad ajastu usku progressi ning inimvõimete piiramatusse. Samal ajal ei puudu loos ka moraliseeriv alatoon – igavikulised teemad nagu elu väärtus, teadmiste hind ja inimese vastutus oma tegude eest on selgelt kohal. Boussenard kasutab lihtsat ja ladusat keelt, mis muudab teksti kergesti jälgitavaks ning sobib hästi nooremale seiklushimulisele lugejale.

Louis Henri Boussenard (1847–1910) oli prantsuse seiklusromaanide autor, keda on sageli võrreldud Jules Verne’iga. Tema looming on tuntud uljaste lugude poolest, mis seovad reisimise, teaduse ja julgete fantaasiatelemendid, pakkudes ajastutruud meelelahutust ja samas ka õpetlikke allhoovusi. „10 000 aastat jääs“ on üks tema omanäolisemaid teoseid, milles ulme ja seiklus ühendatakse vaatluseks inimloomusest – nii tema muutumisest kui püsivusest. Eesti keelde tõlgitud ja 1928. aastal kirjastuse Loodus poolt välja antud raamat esindab üht varasemat näidet ulmekirjanduse retseptsioonist Eestis ning on huvitav ka kirjandusajaloolisest vaatepunktist.