Aurelien

Louis Aragoni romaan „Aurélien“ kuulub autori suurejoonelisse sarja „Reaalsuse romaan“, mille eesmärk oli luua ajastu portree läbi üksikisikute saatuse. Teos keskendub peategelasele Aurélienile, Esimese maailmasõja veteranile, kes naaseb sõjast tagasi rahutu ja eksinud mehena. Pariis 1920. aastatel, kuhu ta end taaselama püüab, on pealtnäha elav ja modernne, ent sisemiselt lõhenenud. Aurélien kohtub Bérénice’iga, abielunaisega provintsist, ning nende vaheline armastuslugu muutub romaani kandvaks liiniks. See suhe on samaaegselt nii kirglik kui lootusetu, sest kumbki ei suuda ega taha murda oma rolli ühiskonnas ega vastuolulisi ootusi elule.

Aragon loob detailselt kihilise maailma, milles tegelased otsivad tähendust kiiresti muutuvas ühiskonnas. Aurélien on oma ajastu esindaja – desillusioneerunud ja üksildane –, kes püüab leida pidepunkti nii armastuses kui identiteedis. Tema ja Bérénice’i suhe peegeldab kahe inimese katset leida üksteise kaudu pääsemist, kuid nende ideaalid ja olud muudavad selle võimatuks. Romaan sisaldab rohkelt viiteid oma aja kunstile, poliitikale ja mõttevooludele, olles seega mitte ainult armastuslugu, vaid ka kultuuriline dokument. Aragoni keelekasutus on poeetiline, kohati isegi lüüriline, mistõttu romaan mõjub introspektiivse ja ajalooteadliku elegiana möödunud ajastule.

Louis Aragon (1897–1982) oli prantsuse luuletaja, proosakirjanik ja üks juhtivaid sürrealiste 1920. aastatel, enne kui ta liikus sotsrealismi ja poliitiliselt aktiivse kirjanikupositsiooni poole. Tema elu ja looming olid tihedalt seotud Prantsuse kommunistliku parteiga, kuid kirjanduslikus plaanis püsis ta kogu karjääri jooksul vormi ja sisu poolest uuenduslikuna. „Aurélien“ ilmus esmakordselt 1944. aastal ja on üks olulisemaid teoseid tema realistlikust loominguperioodist. Eesti keelde tõlgitud variant avab kodumaisele lugejale akna mitte ainult kahe inimese traagilisse armastusse, vaid ka sajandivahetuse järelmõjudega maadleva Euroopa vaimsesse ellu.