Lõpmatuse lävel

Kogumik Lõpmatuse lävel on HeadReadi ja Niguliste muuseumi koostöös sündinud luuleraamat, mille tekstid on kirjutatud vahetust kokkupuutest ühe Tallinna keskse pühakoja ruumi ja ajalooga. Raamatu alus on traditsiooniline luulemissa, festivali lõpuhetk Nigulistes, ning selleks valmistudes käisid autorid kirikus aega võtmas, kunsti uurimas, torni tõusmas ja orelit kuulamas. Valimik koondab eesti- ja ingliskeelse rööpteksti ning seob vaatluse, ruumimälu ja luuletuse tööks, mida saab lugeda iseseisvalt või luulemissa kogemust meenutades. Teos ei anna juhiseid, vaid laseb ruumil ja rütmil teha oma töö: stseenid vahelduvad nagu käigud kirikusaalis, kus vaataja samm teisendab vaatepunkti ning iga kordus toob mustrist esile uue liini. Nii kujuneb kontsentreeritud pilt kohtumisest, kus luuletaja küsib, mida ruum räägib ning kuidas see jutt talletub keeles.

Raamat on koondportree, mis näitab, kuidas erinevad hääled liiguvad samas paigas ja moodustavad mõõduka, kuid selge korduse ja variatsiooni rütmi. Kogumikku kirjutavad Jan Kaus, Veronika Kivisilla, Indrek Koff, Peep Ilmet, Asko Künnap, Eeva Park, Karl Martin Sinijärv, Kristjan Haljak, Jürgen Rooste, Viiu Härm, Kätlin Kaldmaa, Igor Kotjuh ja Doris Kareva. Mõni tekst lähtub torni- või trepikogemusest, mõni vaatleb altarit ja maalikihti, mõni püsib helis, mis jääb järelkõlana kuulajasse. Valimik hoiab kinni lihtsast tööjärjest: vaatlus → nimetus → nihutus → kokkuvõte. See teeb lugeja jaoks kontrollitavaks, mis on nimetatud ja kuidas see on muudetud kujundiks, ning võimaldab kõrvutada häälte vahelist joont. Kogumik sobib nii ruumis liikuvale lugejale kui seminarile või lugemisklubile: tekstid on eraldi loetavad, kuid annavad koos pildi sellest, kuidas üks paik käivitab eri registrites kõne.

Raamatu avalik ruum on selgelt määratletud: Niguliste kirik, selle ajaloo kihistus ja festivaliga seotud pidulik lõpphetk. Teos asetub HeadReadi traditsiooni, kus luulemissa ei ole üksnes kontsert, vaid ka tekstide sündimise koht; raamat vormistab selle protsessi püsivaks märgiks, mida saab käes hoida, lehitsemise teel uuesti kogeda ja aruteluks lahti võtta. Valimik ei ürita kinnistada ühetoonilist muljet, vaid lubab autoritel tegutseda oma vahenditega, nii et ühine ruum toimib ainsusena, millele iga luuletus lisab oma töö. Rööbiskeelsus laiendab lugejate ringi ilma tähendust hajutamata: iga tekst seisab ka ingliskeelses tõlkes oma jalgadel ning võimaldab kõrvutada keelevalikute mõju. Nõnda on raamat ühtaegu sündmuse jäädvustus ja iseseisev lugemisteos, mis näitab, kuidas koht, aeg ja keel suudavad teineteist pingevabalt kanda ning jätta alles loetava jälje.