Kasvuhoonekoerad

Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ on autobiograafiliste sugemetega päevikulaadne romaan, mis vaatleb õpetajatööd ja koolielu läbi kogenud pedagoogi silmade. Teose tegevus toimub tänapäeva Eesti koolisüsteemis, kus autori alter ego naaseb pärast pikka pausi taas õpetajaks, et hakata juhendama gümnaasiumiklassi. Romaani keskmeks on kool kui sotsiaalne mikrokosmos – paiguti ettearvamatu, kohati absurdselt reeglistatud, ent alati inimlik. Pealkiri „Kasvuhoonekoerad“ viitab noortele, kes on justkui kaitstud ja hooldatud, ent samal ajal iseseisvuses ebakindlad, ebaküpsed ja tundlikud kõige suhtes, mis jääb väljapoole harjumuspärast turvalisust.

Ots kirjeldab vaheldumisi õpetaja argipäeva ja õpilaste sisemaailma, tuues esile konflikte, väärarusaamu ja otsinguid. Ta ei idealiseeri õpetajarolli ega noorust, vaid näitab haridussüsteemi kihilist reaalsust: kontrolltöid, koolijuhtkonna ettekirjutusi, vanemate ootusi ja õpetaja rolli ühiskondliku surve all. Samas joonistub välja sügavalt humanistlik suhtumine noortesse – õpetaja kui juhendaja, kes püüab mõista, mitte allutada. Lood rulluvad lahti lühikestes, sageli päevikumärkmetena mõjuvates peatükkides, mis loovad rütmilise, ent mõtlikult kulgeva jutustuse. Tekstis peegelduvad nii iroonia kui ka südamlikkus, ning läbi selle avaneb õpetaja sisekõne – see, mida tunnis ei öelda, aga millel on tähendus.

Loone Ots on eesti kirjanik, tõlkija ja haridustegelane, kelle sulest on ilmunud nii ilukirjandust, näidendeid kui ühiskonnakriitilisi esseid. Tal on pikaajaline kogemus haridusvaldkonnas, mis annab „Kasvuhoonekoertele“ lisamõõtme – autentsuse, mis ei tugine pelgalt vaatlejapilgul, vaid kogemusel. Otsa tekst ei püüa pakkuda lahendusi, küll aga loob ta teadliku ja täpse pildi sellest, milline võib olla koolielu õpetaja pilgu läbi. See on romaan, mis kõnetab nii haridustöötajaid, lapsevanemaid kui ka laiemalt lugejaid, keda huvitab, mis toimub koolimaja seinte vahel siis, kui tunnikellad vaikivad.