Looming 7/2020

Loomingu juulinumber koondab proosa, luule ja draama, mille keskmes on nii ajalooline mälu kui ka isiklik kogemus. Aapo Ilves avab numbri luuletusega, mis kujutab linnaruumi suletust ja pinget, Tiit Aleksejev toob ajakirja mahtudesse ajaloonäidendi Liivimaa reekviem, mis käsitleb religioosse ja poliitilise võimu kokkupõrkeid ning nende mõju inimlikele valikutele. Eeva Park jutustab muinaslugusid ja unenäolisi hetki, Urmo Jaanimägi kirjutab loost, kus „paremad jahimaad” tähistavad nihkumist ühest reaalsusest teise. Andrus Kasemaa proosapoeem Metsakuru ja Peeter Sauteri romaanikatet Kodu seovad maastiku ja argipäeva kogemuse, Jüri Kolk, Anna-Kristiina Pae, Jane Rähn ja Janika Läänemets annavad luuleblokis eri hääli, mis puudutavad igapäevaelu, mälestuse ja looduse piire. Luule kõrval leidub ka Mika Keräneni murdelugu Perräjäänü, Tauno Vahteri lühiproosa Värske kala ning Airis Erme tekst, mis vaatleb kevadet ja kapriisseid tujusid.

Esseistika ja artiklite rubriikides käsitleb Jüri Saar meritokraatia ja rumaluse võimu vastasseisu ning seab küsimuse alla, milline ühiskonnakorraldus soodustab tegelikult vastutustundlikku otsustamist. Õnne Kepa uurimus Eesti vaimulikust laululuulest joonistab välja arenguliinid alates varasest kirikulaulust kuni uue ajani ja seob vaimuliku teksti kirjandusloolise kontekstiga. Indrek Hargla ja Peeter Helme vestlus ulmest keskendub sellele, kuidas fantaasiakirjandus lubab küsida inimese elu põhiküsimusi teistsuguses raamistikus. Anneli Kõvamees arutleb taudiaegse argipäeva ja inimese tühistumise üle, Peeter Olesk vaatleb entsüklopeedilise teadmise perspektiive, Eero Epner kirjutab resignatsioonijärgsest olukorrast. Arvustuste ja mõtiskluste reas käsitlevad Andrus Kasemaa headuse tähendust, Valner Valme räägib lugemiskogemusest kui enesekaotusest ning Jaak Urmet teeb märkmeid Lilli Prometi monograafia puhul.

Numbris on esindatud ka Loomingu regulaarsed rubriigid nagu kroonika ja Estica, mis seovad kirjandusvälja laiemate kultuurisündmuste ja rahvusvahelise taustaga. Eraldi märgina tõuseb esile mälestus Ain Kaalepist, mille kaudu seotakse ühe autori elu ja töö Eesti kirjanduse järjepidevusega. Nii sobib see väljaanne lugejale, kes otsib ühes numbris nii ilukirjanduslikku kogemust, mõtestavat esseistikat kui ka ülevaadet kirjandus- ja kultuuriväljal toimuvast ning soovib tutvuda eri põlvkondade autorite teemade ja vaatenurkadega. :