Looming 3/2024

Loomingu märtsinumber koondab luule, proosa, esseistika ja kirjanduskriitika, mille keskmes on nii tänapäeva eesti kirjandus kui selle taustad. Luuleosa avab Elo Viiding oma tekstidega, lisaks avaldavad värskeid luuletusi Tõnis Vilu ja Carmen Karabelnik, eraldi plokk kannab pealkirja Ukraina bukett. Proosas leidub Meelis Friedenthali jutustus Õunapuu, Jan Kausi lugu Kohakuti, Seio Saksa tekst Jagamatu vandenõu, Monica-Linde Klemeti kirjatükk KaVa-Ǝ ning Mari Kuke jutustus Üheksa päeva Viiviga. Lugejale antakse nii isiklikke ja argiseid, ajalooga põimunud kui ka fantaasiarohkeid vaateid tänapäeva elule.

Artiklite osas on Elo Viiding esindatud veel kord, seekord tekstiga Tõmban! ning temaga seotud rubriigis Kirjanik loeb, kus kaasa teeb Mari-Liis Müürsepp. Jan Kaus analüüsib essees Miks just Elo? ühte Viidingu luuletust, intervjueerijana astub Viidingu kõrval üles Igor Kotjuh. Lauri Sommer kirjutab essees Väljasuremise viisid, laiemat kirjanduspilti kaardistavad Valner Valme ja Elle-Mari Talivee käsitlusega Eesti romaan 2023: suunaga minevikku ning Ilona Martson artikliga Eesti lastekirjandus XXI sajandil. Toomas Haug seob Jaan Krossi viimase kõne avameelsusega, Johanna Ross, Ott Kilusk, Tõnis Hallaste ja Holger Kaints keskenduvad arvustustes eri autorite ja teoste tõlgendamisele, Karola Karlson aga mõtestab kirjanduskriitiku rolli loos Mina, kirjanduskriitik.

Numbri lõpuosas annab kroonika ülevaate kirjanduselu sündmustest, tutvustatakse Eesti Kirjanike Liidu uusi liikmeid, Estica rubriik toob esile eesti kultuuri kajastusi ning in memoriam-kirjutis mälestab Helle-Iris Michelsoni. Kokku moodustub number, mis pakub nii uusi ilukirjandustekste kui ka järelemõtlikku pilku kirjandusvälja suundadele, sobides lugejale, kes soovib hoida kätt pulsil eesti nüüdisproosa, luule ja kriitika arengutel ning näha, kuidas ühes ajakirjanumbris põimuvad autorite hääled, kirjanduse ajalugu ja tänapäevane mõttevahetus.