Looming 1/2017

„Looming“ 2017. aasta jaanuarikuu number pakub laiahaardelist valikut eesti ja väliskirjanike loomingut ning esseistikat. Numbri avavad Paul-Eerik Rummo „Väljavõtted“ ja Andrus Kivirähki humoorikas „Eaka haritlase juubelikõne“. Igor Kotjuh kirjutab jutustuse „Loomulikult eriline lugu“ ning Urmas Vadi seob Juhan Liivi pärandi tänapäevaga loos „Kus sa oled, Juhan Liiv?“. Jüri Kolk toob lugejani mitmeid värskeid luuletusi, sh „*meeletu, paks peavalu“ ja „*kingitud hobuste“. Jan Kaus avaldab proosapala „Üle mere“ ning Eve Leimann teksti „Sosistan sala“.

Kirjanduslikku mitmekesisust lisavad Juhan Voolaidi katkendid kogumikust „Tuhastunud külavanem“ ning Lauri Kaldoja „Vessel II“. Ingvar Luhaäär käsitleb Julk-Jüri ait ja Kaarli kirikut, Livia Viitol uurib ristimisvaagna peitumist kirikupõranda all. Klassikalise pärandi rubriigis on Eduard Vilde „Mäeküla piimamees“, millele reageerivad uued tõlgendused: Jürgen Rooste „Mäekülareiv“, Kairi Tilga „Piimamehe disko“, Paavo Matsini „Mäeküla piimamehed ehk klassikute kammerteenrid“ ja Veronika Kivisilla „Mäeküla põimlause“. Toomas Kall lisab omakorda satiirilise arutluse „Kuidas Eesti kirjanikud Kevadet kirjutaksid“.

Esseistikas ja arvustustes leiab mitmeid mõjukaid käsitlusi. Jaak Jõerüüt mõtiskleb riikluse ja riigimehelikkuse teemadel, Paavo Matsin ja Maarja Vaino kirjutavad „Vasaku käe valikutest“. Sirje Kiin arutleb, kas teose „Saatja aadress“ sõnum on jõudnud lugejani, Vaapo Vaher tutvustab Asta Willmanni hiiumaisust ja Janika Kronberg keskendub territoriaalsele terviklikkusele. Õnne Kepp lisab märkusi lausungite ja pauside juurde, Brita Melts analüüsib kontrastset liikumist urgu, Olev Remsu kõrvutab Leninit, Platoni, Trotskit ja Aristotelest, Eve Annuk avab erakirjade rolli ning Heli Allik annab ülevaate 2016. aasta prantsuse kirjandusauhindadest. Nii ühendab number endas nii loomingulist, teadlikult eksperimenteerivat kui ka akadeemilisemat kirjanduskäsitlust.