Daphnis ja Chloe

„Daphnis ja Chloe“ on antiikne armastusromaan, mille autoriks peetakse 2.–3. sajandil tegutsenud kreeka kirjanikku Longost. Teos eristub oma ajastu sofistlikest armastuslugudest sellega, et tegevus on paigutatud bukoolilisse ehk karjase- ja talupojamiljöösse. Peategelasteks on kaks noort – karjapoiss Daphnis ja karjaneiu Chloe –, kes kasvavad koos ja õpivad samm-sammult tundma armastuse saladusi. Nende suhe saab alguse süütust sõprusest, kuid ajapikku muutub see tundeks, mis vajab läbielamisi ja takistusi, enne kui saab täituda abielu ja kooseluna.

Romaani sisu keskmes on looduslähedane maailm, kus karjased, kariloomad, aastaajad ja metsikud maastikud annavad taustaks inimlike tunnete arengule. Vastandudes tavapärasele linnalikule või ülikulikule keskkonnale, loob Longos lihtsa ja harmoonilise pildi, mis mõjub nii idüllina kui ka allegooriana inimese sisemaailma kohta. „Daphnis ja Chloe“ sai hilisematel sajanditel tohutult mõjukaks – seda on peetud pastoraalromaanide prototüübiks ning teos innustas paljusid renessansi- ja valgustusajastu autoreid. XVI sajandist alates levisid teose tõlked kiiresti, kinnitades selle koha maailmakirjanduse klassikas.

Longosest endast on teada vähe, kuid tema loominguline panus on jäänud püsima just tänu „Daphnise ja Chloe“ populaarsusele. Teose kaudu on ta saanud nime hiliskreeka kirjanduse ühe täiuslikuma kunstiteose autorina. Tema romaanis on põimunud nii armastusloo süütus, filosoofilised allhoovused kui ka antiikse looduse poeetiline kujutus. Longose mõju ulatus kaugele tema ajast: „Daphnis ja Chloe“ inspireeris muusikuid, kunstnikke ja kirjanikke ning tänapäevaks on see tõlgitud peaaegu kõikidesse suurematesse keeltesse. Nii püsib tema nimi kirjandusloos eelkõige selle ühe, ent erakordselt mõjuka romaani kaudu.