Humanitaarmõrv Bestoonias

„Humanitaarmõrv Bestoonias” on Lola Fiaccola 1990. aastate alguses ilmunud allegooriline romaan, mille andis välja kirjastus Monokkel. Tegu on ilukirjandusliku teosega, mis asetub fiktiivsesse, ent äratuntavate joontega riiki nimega Bestoonia. Läbi iroonia, sümbolite ja kultuuriliste viidete loob autor satiirilise maailma, kus käsitletakse totalitarismi, isikuvabaduse ja kultuurilise identiteedi küsimusi. Romaani pealkiri osutab sündmusele või mõistele, mida autor nimetab „humanitaarmõrvaks” – ideelisele või vaimsele hävitustööle, mida viiakse läbi eetiliste loosungite varjus.

Teos on üles ehitatud kihiliselt ja mängulises laadis, segades tõsist poliitilist kommentaari absurdi, müütiliste elementide ja metafooridega. Fiaccola tegelaskujude ja süžeekäikude kaudu joonistub pilt ühiskonnast, mis elab pealtnäha vabaduses, kuid mille sisemine struktuur on läbi imbunud võõrvõimu jäänukitest, kultuurilisest väsimusest ja soovist unustada. Sõnakasutus on ladus, kohati barokne, sageli tähendusrikas – autor ei anna otseseid vastuseid, vaid juhib lugeja mõtlema, kuidas inimväärikus ja mälu püsivad surve all või kaovad mugavuse nimel.

Lola Fiaccola, keda nimetatakse Canesalice ööbikuks, on pseudonüümi taha peituv kirjanik, kelle loomingu keskmes on Bestoonia identiteediküsimused ja kultuurilise iseseisvuse ihalus. Tema taust, millele romaani eessõnas või tutvustuses vihjatakse, on kirev segu Gorki-romantikast ja baltisaksa pedantsusest, ent see kõik sulandub tugeva sisemise missioonitundega. Fiaccola looming esindab selgelt „sinisilmsete maailmaparandajate” põlvkonda – neid, kes usuvad kirjanduse väesse ühiskonna äratamisel. „Humanitaarmõrv Bestoonias” on osa sellest visioonist: tekstina terav, vormilt mitmekihiline ja sihilt rahvuslikult tundlik.