Teekäija

Loit Tiitsari jutukogu „Teekäija“ koondab endas realistlikus võtmes kirjutatud proosalugusid, mille keskmes on inimene ja tema tee – nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses. Läbivaks motiiviks on liikumine, muutumine ja ajas kulgemine, kusjuures tegevuspaigad ja tegelaste elukäigud põimuvad sageli maastiku ja aastaaegade rütmiga. Autor keskendub oma lugudes lihtsatele inimestele: töötegijatele, rändajatele, igapäevaelu kandjatele, kelle teod ja mõtted avanevad vaikse tähelepanelikkuse kaudu. Iga lugu toob esile mõne sisemise või välise pöördepunkti, mis mõjutab tegelase hoiakuid või elukäiku, olgu see kohtumine, kaotus või lihtsalt teadvustamine, et miski on pöördumatult muutunud.

Tiitsar ei otsi oma juttudes suuri konflikte ega teravaid vastandusi. Selle asemel rõhutab ta peenekoelisi muutusi, mis toimuvad inimese sees ja ümber. Lood on sageli tagasihoidliku tegevustikuga, kuid nende sisu areneb tegelaste sisekõne ja meeleolude kaudu. Tüüpiline on rändamise või üksildase teekonna motiiv, mille kaudu uuritakse identiteeti, kuuluvust ja elu tähendust. Stiililt on tekstid kujundlikud, kuid mitte üleliia poeetilised; autor valdab tasakaalu kirjandusliku väljenduslaadi ja eluläheduse vahel. „Teekäija“ mõjub vaikse mõtisklusena inimese ja maailma suhte üle, kus tähendused ei avaldu valjult, vaid tasapisi ja süvenedes.

Loit Tiitsar (1926–2011) oli eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle looming keskendus sageli sisekaemusele, looduslähedusele ja inimese seosele maastiku ja ajaga. Tema tekstidele on omane tagasihoidlik, ent tähelepanelik toon, kus argine kogemus omandab sageli sügavama mõõtme. „Teekäija“ kuulub tema varasemate teoste hulka ja esindab hästi tema proosastiili algusjärku, milles on tunda nii humanistlikku maailmavaadet kui ka tundlikkust keele ja vaatluse suhtes. Tiitsari looming on jäänud eesti kirjanduses iseseisvaks, vaikivaks hääleks, mis kõnetab oma lihtsuses ja siiruses.