Elu ratastoolis

Lois Keithi raamat „Elu ratastoolis“ on isiklik ja ühiskonnakriitiline arutlus puudega inimese kogemuse üle maailmas, mis sageli eirab või moonutab kehalise erivajadusega inimeste tegelikkust. Tegu ei ole elulooga kitsamas mõttes, vaid mitmekihilise tekstiga, mis ühendab autobiograafilisi episoode, mõtisklusi, analüüsi ja sotsiaalset kommentaari. Keith, kes jäi täiskasvanuna ratastooli, käsitleb oma elu muutumist mitte traagilise langusena, vaid võimalusena ümber mõtestada isiklik identiteet, kehalisus ja suhe ühiskonda. Ta näitab, kuidas ratastool ei ole ainult liikumisvahend, vaid ka sümbol – nii takistuste kui võimaluste tähenduses.

Raamat uurib puudega inimeste nähtavust kultuuris, hariduses ja igapäevaelus, tõstes esile, kuidas ühiskondlike hoiakute ja normide kaudu kujuneb puude kogemus sageli rohkem välise kui sisemise piirangu tõttu. Keith kirjutab avameelselt sellest, kuidas suhted, töö ja enesehinnang muutuvad, kui keha enam ei vasta normatiivsetele ootustele. Ta ei keskendu kannatusele ega heroiseerimisele, vaid püüab avada keerulisi vahealasid, kus igapäevane elu kulgeb vastuolulisena, täis nii praktilisi takistusi kui sisemist kohanemist. Lugejat julgustatakse nägema puuet mitte üksikisiku probleemina, vaid sotsiaalse struktuuri küsimusena.

Lois Keith on briti kirjanik, haridustöötaja ja puudepoliitika aktivist. Tema loomingus ja avalikus tegevuses on kesksel kohal võrdsete võimaluste tagamine ning puudega inimeste enesemääramise toetamine. „Elu ratastoolis“ on üks esimesi raamatuid eesti keeles, mis käsitleb puuet nii isikliku kogemuse kui ühiskondliku nähtusena, avades ukse aruteluks, mis puudutab ligipääsetavust, väärikust ja kuuluvust. See on oluline lugemine mitte ainult puudega inimeste, vaid ka kõigi jaoks, kes soovivad paremini mõista kaasava ühiskonna tähendust ja vajalikkust.