Mari-Ann

Lo Marx-Lindneri romaan „Mari-Ann” toob lugejani noore naise sisemise maailma, mis on täis kõhklusi, otsinguid ja elulisi valikuid. Peategelane Mari-Ann elab keskkonnas, kus ühiskondlikud ootused ja isiklikud igatsused sageli põrkuvad. Lugu hargneb läbi igapäevaelu stseenide, meenutuste ja sisemonoloogide, milles kerkivad esile küsimused identiteedist, armastusest ja eneseteostusest. Autori käekiri on peen ja tähelepanelik, püüdes tabada neid hetki, kus inimene tajub oma elu tähendusrikkust või tühjust kõige selgemini. Mari-Ann ei ole erakordne tegelane, kuid tema sisemised pinged muudavad ta lugejale usutavaks ja samastumisväärseks.

Romaani tegevuspaigad ei ole üleliia rõhutatud, kuid keskkond – olgu see kodu, töökoht või linnaruum – toimib taustana, mis mõjutab tegelase mõtte- ja tundeelu. Loo arengus on olulisel kohal suhted teiste inimestega, eriti meessoo esindajatega, kellest keegi ei suuda täita ootusi ega pakkuda kindlat tuge. Samas on tekstis tajutav ka vaikne iseseisvumise protsess, kus Mari-Ann ei otsi enam pelgalt vastuseid, vaid õpib elama koos küsimustega. Autori tähelepanu keskendub sellele, kuidas inimene kujuneb, mitte niivõrd sellele, kuhu ta lõpuks jõuab. Selle kaudu muutub romaan pigem sisemise teekonna kui sündmuste kogumina mõistetavaks.

Lo Marx-Lindner on vähem tuntud eesti autor, kelle looming jääb pigem marginaalseks, ent sisaldab tähelepanuväärset tundlikkust psühholoogilise portreteerimise osas. Tema teostele on iseloomulik huvi naiste sisemaailma ja sotsiaalsete rollide vastu, sageli realistlikus, aga ka mõtisklevas laadis. „Mari-Ann” on näide kirjutamisest, mis ei taotle suurt draamat ega lõplikke järeldusi, vaid peegeldab elu kui pidevas muutumises olevat protsessi. See jätab lugejale ruumi vaikseks kaasamõtlemiseks, ilma et teda suunataks kindla moraalse järelduseni.