Polaarjoon

Romaan viib lugeja Norrbotteni lääni väikelinna Stenträski, kus viis teismelist tüdrukut kohtuvad kord kuus raamatuklubis, mille nimeks on Polaarjoon. 1980. aasta suvel kaob üks neist jäljetult. Alles neli kümnendit hiljem leitakse surnukeha, mis avab uuesti küsimused, mida kogukond on püüdnud unustada. Loo käivitab naiste taas­kokkusaamine 2020. aasta jõulude ajal: vestlustest saab uurimine, mälestustest saab tõendite varjuline kaart. Teos vahetab jutustajahääli ning laseb kõlada mineviku ja oleviku vahelisel pingel, kus sõprus, häbi, klassierinevused ja kuulumise vajadus joonistavad välja otsuste rea. Polaarjoone motiiv tähistab piiri, millest üle minnes tuleb valida, kas kaitsta end, rääkida või vaikida. Süžee hoiab fookust väikestel nihketel – ühel kokkuleppel, ühel valel, ühel ilmumata jäänud kõnel –, millest kujuneb muster, mis seletab, miks üks tüdruk jäi ja teine kadus.

Teos töötab kahel teljel. Esimesel teljel liigub kriminaalne lugu, mis võtab kuju kogukonna topograafiast: metsa­rajad, majapidamised, koolimaja, raamatukogu. Teisel teljel joonistub välja identiteedi otsing: kuidas inimene õpib ära tundma oma rolli, kui ümbrus surub peale ootused ja märgid. Raamatuklubi valitud teosed annavad võtme iga osalise mõttemaailma juurde ning raamivad ka lugeja tõlgendust, sest väljamõeldud arutelud muutuvad allikaks, mille põhjal saab võrrelda lausumata jäänud fakte. Lugu ei toetu juhuslikule pöördele, vaid järjepidevale kontrollile: kes kus oli, mida märkas, mida valis mitte märgata. Nii kasvab uurimine välja sotsiaalsest dünaamikast, kus lojaalsus ja hirm on lähestikku, ning kus tõde ei ilmu korraga, vaid kihistub ütluste ja vaikimiste vahele.

Autor Liza Marklund on rootsi ajakirjanik ja krimikirjanik, kelle looming on toonud põhjamaise kriminaalproosa keskmesse naisperspektiivi ja avaliku elu nähtuste kriitilise vaate. Tema varasem tuntus seostub Annika Bengtzoni romaanidega; selle teosega avab ta uue liini, mis uurib väikese kogukonna mälu ja vaikimise mehhanisme. Marklundi raamatu tugevus seisneb täpse sotsiaalse ruumi kirjelduses ja rollijaotuse nüansseerimises: ta ei tõsta sündmustest kõrgemale seletust, vaid laseb olukordadel kõnelda seni, kuni lugeja näeb, kuidas otsus sünnib surve ja igapäevaste pisiasjade ristumiskohas. Nii kujuneb romaaniks lugu, mis seob kuriteo uurimise elutunnetuse ja kuuluvuse küsimustega ning jätab järele lugejale tööraami, mille abil omaenda mälu ja valikuid kaaluda.