Kollased iirised

„Kollased iirised“ on Lionel Stoléru romaan, mis seob psühholoogilise draama ja kriminaalse pingestatuse. Teos algab süütuna näivast juhtumist, kui peategelane, proua de Saint Fulgent, saab kimbu lilli õhtu eest, mida ta enda sõnul ei ole veetnud kellegi seltsis. See kummaline episood käivitab sündmusteahela, kus naise igapäevaelu hakkavad varjutama järjest salapärasemad ja seletamatud olukorrad. Arsti ning seejärel psühhiaatri sekkumine viib lugeja sügavale peategelase alateadvusse, kus varjatud ja allasurutud mälestused hakkavad pinnale kerkima.

Loo arengus osutub keskseks naise minevik, mille traumad kujundavad tema olevikku. Ta kannab endas ränki kogemusi: abikaasa enesetapp pärast kirjastuse kokkuvarisemist, lapsepõlves kogetud isa julmused ja ema meeleheitlik tegu. Romaan toob esile, kuidas allasurutud mälestused võivad hakata avalduma nähtustena, mis esmapilgul tunduvad seletamatud. Psühhiaatri abiga rullub lahti pikk ja keerukas raviprotsess, kus hüpnoosi all tuuakse päevavalgele naise sisemised valud ja püütakse need lõpuks tervendavalt vabastada. Teos uurib nii inimsuhteid kui ka psüühika haprust, sidudes need põnevusliku jutustusega.

Lionel Stoléru (1937–2016) oli rumeenia juurtega prantsuse poliitik, majandusteadlane ja muusik, kelle elutee oli haruldaselt mitmekülgne. Ta töötas mitmes Prantsuse valitsuses ministrina, nõustas rahvusvahelisel tasandil majandusküsimustes ning tegutses aktiivselt ka muusikuna, olles nii dirigent kui ka helilooja. Ta asutas Euroopa romantikute orkestri, mille ees seisis regulaarselt dirigendipuldis. Lisaks andis ta kontserte ka väljaspool Prantsusmaad, näiteks Ukrainas. Oma eluõhtul pöördus Stoléru ilukirjanduse poole ning avaldas 2015. aastal esimese romaani, mis osutus menukaks ja tõi talle tunnustuse ka kirjanikuna. „Kollased iirised“ kinnitas tema võime siduda poliitilise ja teadusliku tausta kõrval ka sügavalt inimlikke ja loomingulisi teemasid.