Inetu hertsoginna

Romaan annab hääle Tirooli valitsejannale Margaretele ja seab sündmused neljateistkümnenda sajandi võimuvõitluste taustale. Teos jälgib, kuidas noore vürstitari abielud, liidud ja lahutused põimuvad mägimaa huvidega ning kuidas kuuldused välimuse kohta muutuvad poliitilise tööriista osaks. Lugu liigub lossidest ja linnadest läbi läbirääkimiste, piiride, maksude ja vägede koondamise ning näitab, kuidas iga otsus jätab jälje nii alamatele kui liitlastele. Jutustajahääl hoiab vaate väljal, kus vürstid mõõdavad mõju, linnad kaitsevad õigusi ja kloostrid vahendavad tülisid. Margarete kujuneb tegevustes, mitte peeglisse vaatamises: ta kaalub, kuidas kaitsta maad, keda usaldada, millal järele anda ja millal suruda läbi rangem kord. Nõnda saab jutustusest mitte üksnes elulooline joonistus, vaid ka püsiva kestusega pilt Tiroolist kui teede, käitide ja kaubakorra sõlmpunktist.

Teos on üles ehitatud selge strateegilise rütmiga: liit, vastulöök, kohanemine. Raamat kasutab dokumentaalse tooni lähedast kõnet, milles nõupidamised, tõotusest taganemised ja kirjavahetused on olulised sündmused, ning laseb ka isiklikel valikutel avalduda poliitilise tagajärjena. Jutustus näitab, kuidas maine “inetusest” toimib sildi ja ettekäändena, mille taha peituvad rivaalide huvid; samaaegselt tõstab see esile oskuse pidada läbirääkimisi ning hoida maad toimimas. Romaan ei romantiseeri dünastilist mängu. See uurib, kuidas maksukorraldus, kohtupidamine, teede julgeolek ja vasallide truudus moodustavad igapäevase valitsemise tuuma. Episoodid paiknevad põhjuslikus reas: nõupidamine toob sõnumi, sõnum sünnitab otsuse, otsus muudab jõuvahekorda. Nii tekib pilt, milles üksiku valitseja nime taha asetuvad institutsioonid, harjumused ja välissurve ning kus mägise maa käekäik sõltub rohkem kokkulepete täpsusest kui välistest loosungitest.

Lion Feuchtwanger oli saksa kirjanik, kelle ajaloolised romaanid põimivad arhiiviteadmise ja dramaturgilise selguse. Autor keskendus sellele, kuidas müüt, maine ja jutustamine kujundavad võimu legitiimsust, ning kirjutas järjekindla lauseloogikaga, kus väide avaneb tegevuses. Tema loomingus kordub huvi institutsioonide ja üksikisiku pinge vastu: kuidas seadus, turg ja usupraktikad talitsevad ambitsioone ning kuidas isiklik otsus muudab avalikku korda. “Inetu hertsoginna” näitab seda hoiakut eriti selgelt. Feuchtwanger ei ehita tegelaste ümber legendi, vaid laseb neil tegutseda kirjade, lepingute ja kohtuotsuste ruumis, kus ilu ja inetus on kõrvalmõisted ning mõõdupuuks jääb võime hoida maa masinavärk töös. Selline käsitus teeb romaanist selgelt loetava, allikataju austava ja ajastu argipäeva pinget kandva teose.