Lingua latina in medicina
Lingua latina in medicina
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused: Raamatus on endise omaniku nimi
- Valgus | 1986
- 277 lk | Kõvakaaneline | 153 x 222 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Õpik „Lingua latina in medicina” on Tartu Ülikoolis koostatud meditsiinilise ladina keele õppevahend, mille eesmärk on anda tulevastele arstidele ja tervishoiutöötajatele vajalik oskus mõista ja kasutada ladinakeelset terminoloogiat. Raamat on mõeldud eeskätt arstiteaduskonna üliõpilastele, kuid sobib kasutamiseks ka meditsiinikoolides ja iseseisvaks õppimiseks. Õppevahend ühendab süsteemselt keeleõpet ja erialaterminoloogiat, andes ülevaate nii grammatikast kui ka meditsiini terminite ehitusest ja kasutusest. Eriline rõhk on sõnade etümoloogial ja vormiõpetusel, mis aitab mõista ladinakeelsete terminitüvede loogikat ning tuletada uusi sõnu õigesti ja teadlikult. Õpik toetab nii eesti- kui venekeelseid õppijaid, pakkudes seletusi ja näiteid mõlemas keeles.
Raamat on üles ehitatud praktiliste õppetundide põhimõttel, kus teooriale järgneb harjutusmaterjal. Nii õpitakse järk-järgult tundma meditsiinis sagedamini kasutatavaid ladinakeelseid väljendeid – anatoomilisi, kliinilisi ja farmakoloogilisi termineid. Materjal on jaotatud teemade kaupa, hõlmates näiteks inimese kehaosi, haigusi, diagnoose, ravimeid ja arstliku dokumentatsiooni väljendeid. Harjutuste eesmärk on kujundada keelekasutus, mis toetaks erialase teksti lugemist ja mõistmist. Õpik soodustab mõtlemist ja seoste loomist, mitte üksnes mehaanilist päheõppimist, mis teeb sellest väärtusliku abivahendi meditsiiniõppe alguses ja praktikas. Autorid on seadnud eesmärgiks luua materjal, mis teeniks ühtaegu õppetööd ja tulevast professionaalset suhtlemist meditsiinivaldkonnas.
„Lingua latina in medicina” on näide sellest, kuidas ladina keel on jäänud püsivaks osaks meditsiiniterminoloogia alusstruktuuris. Õpik toetab arusaama, et keele mõistmine on eeldus meditsiini täpsele ja selgele suhtlusele – nii arstide, teadlaste kui õppejõudude seas. Sellised teosed on olnud aastakümneid lahutamatu osa arstiõppe traditsioonist ning nende tähtsus püsib ka tänapäeval, mil meditsiiniteadus tugineb endiselt ladinakeelsele terminoloogiale. „Lingua latina in medicina” on seega mitte ainult õpik, vaid ka kultuurilooline dokument, mis kannab edasi teadusliku keele ja mõtteviisi järjepidevust.
