Abieluretsept

Romaan jälgib Laurenit, kelle täpne päevakava ja kindlad reeglid saavad löögi hetkel, mil ta kohtab Cole Donovani – üksikisa, kelle maailm keerleb kolme lapse ümber. Teos seab kõrvuti töökorra ja igapäevaelu ootamatused: alguses on kohtumine juhus, edasi sünnib suhe, mis tuleb panna toimima graafikute, söögikordade ja lasteaia- või koolilogistika keskel. Lugu ei liigu skandaali, vaid praktiliste tegevuste kaudu: pesapalliväljak, naabruskonna kokkupuuted, taldrikutäied köögis. Lauren õpib märkama, kuidas harjumused ja eelarvamused kujundavad valikuid; Cole õpib lubama, et keegi teine astub tema kindlakskujunenud rütmi. Nende omavaheline kokkulepe testib nii vastutust kui ka privaatsust: mida tähendab suhe, kui lapsed on alati kohal ja sinu hea nimi on seotud sellega, kuidas sa kodus hakkama saad.

Raamat võtab mõõdu just sealt, kus paljud lood lõppevad: kuidas panna kaks eri tempot koos kõlama. Süžee hoiab fookuse väikestel stseenidel – uksekellahelin, katkestatud telefonikõne, edasi lükatud kohtumine – ja laseb neil määrata suure suuna. Lauren ei otsi seiklust, Cole ei otsi abikaasat, ometi sunnivad olukorrad neid sõnastama, mis on neile tähtis: laste turvatunne, kodune kord, austus teise töö vastu. Teos näitab, kuidas suhe vormub köögilaua taga, mitte pelgalt tundedeklaratsioonides. „Abieluretsept“ kasutab toiduvalmistamise ja kasvatamise motiive, et näidata, kuidas argised toimingud muutuvad lubadusteks: kes tuleb õigel ajal, kes peseb nõud, kes selgitab lapsele mängureegleid. Selle kaudu saavad nähtavaks piirid, mida tuleb hoida, ja piirid, mida saab nihutada, et kaks inimest lepiksid kokku ühises päevas.

Linda Winstead Jones kirjutab kaasaegsete suhete lugusid, kus tegevus toimub äris, naabruskondades ja spordiväljakute kõrval, ning kus pinge tekib väärtuste kokkupuutest: iseseisvus ja lähedus, lapsevanema roll ja partnerlus. Autor toetub selgele dialoogile ja lühikestele stseenidele, nii et tegelaste valikud joonistuvad välja tegude kaudu. Ta eelistab asetada suhte proovile praktilistes olukordades – mitte abstraheeritud põhimõtete, vaid igapäevaste otsuste tasandil –, mis teeb lood loetavaks ühes jutis ja samas arutletavaks: millal kompromiss hoiab, millal see lahustab tuuma. Nii toimib tema romaan mitte pelgalt põgenemisena, vaid ka peeglina, mis küsib, kuidas hoida korda, kui elu on paratamatult ebakorrapärane.