Püha kunsti jüngrid

Lilli Prometi romaan „Püha kunsti jüngrid“ on sissevaade kunstnike ellu ja kujunemisprotsessi Eesti NSV kunstihariduse ja kultuuripoliitika taustal 1950. aastatel. Teos keskendub peamiselt noortele kunstitudengitele, kes alustavad oma teekonda Tallinna Kunstiinstituudis, tuues lugejani nende püüdlused, kõhklused, lootused ja kokkupuuted ideoloogiliste piirangutega. Loo keskmes ei ole mitte üksik peategelane, vaid kollektiivne portree loomingulisest kogukonnast, kus noored otsivad oma häält ja tähendust maailmas, mis nõuab neilt korraga nii isikupära kui süsteemile allumist. Kunst kui kutsumus, sisemine tung ja avalik positsioon põimuvad romaanis tihedalt ühiskondliku kontrolli ja eneseväljenduse piiratusega.

Promet suudab detailirohkelt ja elavalt kirjeldada kunstiõppe argipäeva, modelleerimis- ja maalikursusi, õppejõude, ateljeeõhkkonda ja tudengitevahelisi suhteid. Teoses tõusevad esile vastuolud ideaalide ja tegelikkuse vahel, küsimused isikliku tõe, loomingulise vabaduse ja sotsiaalse kohandumise kohta. Noorte kunstnike dialoogid, vaidlused ja siseheitlused on kirjutatud empaatia ja mõistmisega, kuid samas ei puudu kriitiline pilk kunstimaailma suletuse ja vormitruuduse vastu. Romaan avab ka mitmeid kõrvaltegelasi – pedagooge, loovintelligentsi esindajaid ja kultuuriametnikke –, kelle kaudu peegelduvad erinevad arusaamad kunsti rollist ühiskonnas. Läbi loomeinimeste argiste hetkede ja ideeliste pürgimuste avaneb pilt ajastu kultuurilisest ja ideoloogilisest tasakaalumängust.

Lilli Promet (1922–2007) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kes kujunes 1950.–1970. aastatel silmapaistvaks naisautoriks. Tema loomingus on tihti keskne koht kultuuriinimestel ja loomevalikutel, mida kujundavad ühiskondlikud olud. Promet on tuntud terava vaatlusvõime ja võime poolest ühendada lüürilisus ühiskonnakriitikaga, säilitades samas humaansuse ja empaatilise pilgu. „Püha kunsti jüngrid“ on üks varasemaid näiteid tema kunstnike- ja haridusainelise temaatika käsitlemisest, milles juba aimub hilisemale loomingule omast stiili: realistlik, kuid nüansirikas, ideoloogiliselt raamistatud, ent inimesekeskne. Teos peegeldab üht ajastut, kuid kõnetab ka laiemalt neid, kes puutuvad kokku loome ja selle tähenduse otsimisega.