Pesamaa

Lilli Prometi romaan „Pesamaa“ viib lugeja nõukogudeaegsesse Eestisse, kus üks Tallinna äärelinnas asuv vana maja ja selle elanikud moodustavad loo keskse mikromaailma. Teos algab sellega, et arhitekt Liia Karu asub koos pojaga elama tagasi lapsepõlvekodusse – puitmajja, mis on jäänud imelikuks ajasõlmeks kiirelt moderniseeruva linna südames. Maja, mida hüütakse pesamaaks, on täis mälestusi, unustusi, üürnikke ja möödaniku kihte. Ajaloolised muutused, isiklikud valikud ja erinevad generatsioonid põimuvad selles keskkonnas, kus iga nurk räägib oma vaikset lugu.

Romaani lugu areneb aeglaselt ja tundlikult, tuues esile peategelase sisekõned, igapäevased suhted teiste majaelanikega ning mälestuste ja oleviku vahelduva rütmi. Liia Karu professionaalne elu arhitektina kontrasteerub tema isikliku ebakindluse ja süveneva üksildusega. Pesamaa ei ole ainult füüsiline ruum, vaid tähistab ka sisemist turvalisuseiha, mida tegelased otsivad suhetest, lapsepõlvest, tööst või esteetikast. Lugu puudutab ka ühiskondlikke teemasid, nagu kodude ümberkujundamine, linnaruumi muutumine ja inimese koht kiiresti muutuvates oludes, kuid teeb seda vaoshoitud ja isikliku prisma kaudu.

Lilli Promet (1922–2007) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle teosed on tuntud peene psühholoogilise vaatluse, tugeva naispeategelase käsitluse ja linliku olustikukujutuse poolest. Tema loomingus segunevad isiklik ja sotsiaalne mõõde, sageli läbi kultuuri ja kunsti prisma. „Pesamaa“ on üks tema sisekaemuslikumaid romaane, milles argine tegelikkus saab tähenduslikuks läbi mälu ja ruumi seoste. Prometi oskus kirjeldada vaikseid, ent sisemiselt tähendusrikkaid hetki teeb tema proosa jätkuvalt kõnetavaks ka hilisemale lugejale.