Maastikuhääled. Näidendid, publitsistika

Lilli Prometi kogumik „Maastikuhääled“ koondab mitmekesise valiku tema näidendiloomingust ja publitsistlikest kirjutistest, pakkudes ülevaate ühest eesti 20. sajandi teise poole tähelepanuväärsemast naisautorist väljaspool tema tuntud proosat. Kogumikus leiduvad lavatekstid käsitlevad tihti inimsuhteid, sotsiaalset närvi ja ajastu ideelisi pingeid. Dialoogidele omane emotsionaalne pingestatus ja tegelaste psühholoogiline avatus loovad tiheda atmosfääri, kus sõnal on kaalu ja vaikustel tähendus. Prometi näidendites kohtuvad intiimne ja ühiskondlik, argine ja traagiline, tihti naisperspektiivi kaudu esitatud. Tegelaskujud kannavad endas ajastu vastuolusid, ent väljendavad samal ajal ka universaalseid sisepingeid.

Publitsistikaosa sisaldab esseistlikke ja mälestuslikke tekste, milles autor väljendab oma tähelepanekuid kultuuri, kunsti ja ühiskondlike muutuste kohta. Prometile omane on tähelepanelik, ent emotsionaalselt laetud vaade — ta vaatleb elu poeetiliselt, kuid ei hoidu kriitikast. Tema kirjutistes põimuvad isiklik kogemus, ajalooline teadvus ja kultuuriline tundlikkus. Esseevorm võimaldab tal siduda mõttekatkeid, kirjeldusi ja refleksioone ühtseks tervikuks, mis avab lugejale kirjutaja sisemaailma ning peegeldab laiemalt ajastu meeleolusid. Nii kujuneb kogumikust mitmehäälne portree autorist kui mõtlejast ja sõnakunstnikust.

Lilli Promet (1922–2007) oli eesti kirjanik, kes tuntud eeskätt oma romaanide ja novellide poolest, ent tema loominguline tegevus hõlmas ka stsenaristika ja teatridramaturgia valdkonda. Ta oli tundlik ühiskondlike muutuste ja kultuuriliste nihete suhtes, suutes oma tekstides jäädvustada nii ajastu melanhooliat kui lootust. Prometi naistegelased olid sageli tugevad, mitmetahulised ja iseotsustavad, mis eristas tema loomingut paljudest kaasaegsetest. „Maastikuhääled“ näitab autorit uues valguses – mitte ainult ilukirjanikuna, vaid ka lavatekstide loojana ja ühiskonnaelu tõlgendajana, kelle sõnadel oli kaalu nii kirjanduses kui avalikus arutelus.