Los Caprichos. Näidend

Lilli Prometi näidend „Los Caprichos“ on tihedalt seotud Hispaania kunstniku Francisco Goya loominguga, eeskätt tema samanimelise graafilise sarjaga. Teosel on mitmekihiline ülesehitus, kus ajaloolised, kunstilised ja filosoofilised motiivid põimuvad üheks tervikuks, peegeldades nii Goya elu ja loomingut kui ka inimliku eksistentsi varjukülgi. Näidendi süžee ei järgi klassikalist realistlikku joont, vaid mängib ajaga, vaatenurkadega ja visuaalse kujundlikkusega, tuues lavale fragmente, mis mõjuvad kui stseenid Goya enda graafikalehtedelt. Näidendi kaudu asetab autor kunsti ja kunsti mõju küsimuse poliitilise ja eetilise mõtlemise keskmesse.

Dialoogid on tihedad ja sageli kujundlikud, rõhuga sisemisel pingel ning tegelaste vaimsel maailmal. Tegelaskond on osaliselt ajalooline – Goya ise, tema kaasaegsed ja kujutluslikud figuurid, kes kehastavad teoseid, hirme, ihasid või tõekspidamisi. „Los Caprichos“ ei ole pelgalt eluloodraama, vaid peegeldus loovuse ja võimu, vabaduse ja hirmu, kujutlusvõime ja hulluse kokkupuutepunktidest. Lavaline maailm on teadlikult katkendlik, unenäoline ja sümbolistlik, mis annab lavastajale võimaluse tõlgendada teksti visuaalselt ja ideeliselt erinevates võtmetes. Goya graafika poeetiline ja groteskne laad on näidendi poeetilise struktuuri aluseks.

Lilli Promet (1922–2007) oli eesti proosakirjanik ja dramaturg, kelle loomingule on omane tugev visuaalne kujundlikkus ning kultuurilooline tundlikkus. Teda huvitasid nii üksikisiku eetilised valikud kui ka kunsti ja ühiskonna omavaheline suhe. „Los Caprichos“ on tema näitekirjanduses eriline töö – intellektuaalne ja poeetiline, ulatudes ajaloost ja kunstist tänapäeva eksistentsiaalsete küsimusteni. Promet toob lavale ajaloo, kuid teeb seda läbi kunstilise prisma, mis võimaldab vaatajal ja lugejal mõtestada kunsti rolli inimese ja ühiskonna enesetunnetuses.