Iisabel

Lilli Prometi romaan „Iisabel“ on hilise loomingu teos, milles autor ühendab talle omase poeetilise keele ja ajastutundliku vaate erilise, kergelt uneleva, ent sisemiselt pingestatud peategelase kaudu. Teose nimitegelane Iisabel on naine, kelle elu kulgeb sõjajärgse Eesti ühiskonnas, kus isiklikud igatsused, mälestused ja identiteediotsingud põimuvad argireaalsuse ning ideoloogilise survega. Romaan keskendub Iisabeli sisemaailmale – tema tundlikule reaktsioonile ümbritsevale ja katsetele leida püsipunkti muutlikus keskkonnas. Läbi detailitäpse olustiku ja isiklike suhete võrgustiku avaneb ajastu, kus väliselt toimuv võib olla vaikne ja tasane, ent seesmiselt tähendusrikas ja vastuoluline.

Prometile iseloomulikult ei ole lugu üles ehitatud klassikalisele süžeele ega dramaatilistele sündmustele, vaid pigem meeleolule, mälestuste vaheldumisele ja elulõikude peegeldamisele. Iisabeli elu pole suursündmustest kirev, ent iga kohtumine, iga jalutuskäik või sisekaemus avab midagi sügavamat tema olemusest ja ajastu hingusest. Romaani keelekasutus on voolav ja poeetiline, kohati lausa lüüriline, rõhutades hetke haprust ja igatsuse kestvust. Tegelastevaheline suhtlus ja vaikused on täis alltekste, mida autor laseb lugejal ise tunnetada ja tõlgendada.

Lilli Promet (1922–2007) oli üks olulisemaid 20. sajandi teise poole eesti naiskirjanikke, kelle looming ulatub sõjaromaanidest psühholoogiliste jutustusteni. Tema teosed on tuntud tundliku keelekasutuse, naiskogemuse keskse käsitluse ja elu- ning armastuse igavikuliste teemade tõttu. „Iisabel“ on introspektiivne ja küpse pilguga kirjutatud romaan, mis sobib neile, kes hindavad vaikseid, ent sügavale tungivaid karakteriuurimusi ning soovivad mõista, kuidas inimene kohaneb, jääb iseendaks või kaotab end ajastu meeleolude ja ootuste keskel.