Aabits

Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe koostatud „Aabits“ on 1990. aastate alguse Eesti haridusmaastikul olulise tähendusega õppematerjal, mis tähistas üleminekut nõukogude ajast pärit õpikute sisust uuele, rahvuslikumale ja ajakohasemale lähenemisele. Tegemist on esimese klassi õpilastele mõeldud õpikuga, mille ülesandeks on õpetada lugemise ja kirjutamise algoskusi, arendada keeletunnetust ning kujundada lastes huvi kirjakeele ja kirjanduse vastu. Aabitsas vahelduvad häälikute ja tähtede tutvustused väikeste tekstide, luuletuste, piltide ja lihtsate ülesannetega, mis toetavad õppimist mängulisel ja arusaadaval moel.

Raamatu ülesehitus on metoodiline: alguses tutvustatakse tähestikku, seejärel liigutakse edasi silbitamise ja sõnalise väljenduse juurde. Tähtede järjekord ja tekstide sisu on valitud nii, et need toetaksid lapse loomulikku keelelist arengut ning aitaksid kaasa funktsionaalse lugemisoskuse kujunemisele. Lisaks keeleõppele sisaldab aabits ka kasvatustööd toetavaid elemente: loodusesõbralikkust, viisakusreegleid ja kodumaa-tunnetust. Illustreeriv materjal mängib olulist rolli – värvilised ja lapselähedased joonistused aitavad siduda teksti tähendust visuaalse kontekstiga ning hoiavad õpilase tähelepanu.

Lilian Kivi ja Milvi Roosleht olid oma ala kogenud pedagoogid, kellele oli oluline aabitsa kui esimese õpiku roll lapse hariduslikus ja sotsiaalses kujunemises. Nende koostatud aabits kujunes paljude laste jaoks esimeseks süstemaatiliseks kokkupuuteks eesti kirjakeelega pärast iseseisvuse taastamist ning jättis jälje kogu 1990. aastate alguse hariduskäsitlusse. Koolibri kirjastuse väljaandena kujundas see teos uue ajastu aabitsate eeskuju, olles ühtaegu traditsiooniline ja uuendusmeelne.