Eestimaa elujõust

Liivia Ormi „Eestimaa elujõust“ on poeetiline ja mõtisklev teos, mis keskendub Eesti maastiku, rahva ja vaimu kestmisele ning sisemisele jõule. Raamat ei kuulu ilukirjanduse ega rangelt dokumentaalse kirjanduse alla, vaid paikneb nende kahe piirimail, ühendades lüürilise keelekasutuse ja filosoofilised tähelepanekud elu ja looduse rütmidest. Autor vaatleb Eestit kui tervikut – mitte ainult geograafilise ruumina, vaid ka emotsionaalse ja kultuurilise keskkonnana, kus põimuvad isiklik mälumaastik, ajalooline kogemus ja looduse elujõud.

Teose ülesehitus on fragmentaarne, koosnedes lühikestest esseelaadsetest tekstidest, milles autor käsitleb erinevaid teemasid: looduse tsüklilisust, põlvkondade vahelist sidet, maainimeste tarkust ja vaikset vastupanu ajasurvetele. Orm rõhutab, et elujõud ei seisne ainult füüsilises kestmises, vaid ka sisemises selguses ja vaimses järjepidevuses, mis on olnud Eestimaa tugevus läbi keeruliste aegade. Kirjutatu on isiklik, kuid mitte kitsalt autobiograafiline – pigem kogemuslik, mõtestades Eesti elu maa ja rahva sügavama koosolemise kaudu. Autor ei anna hinnanguid, vaid kuulab, vaatleb ja peegeldab.

Liivia Orm on varasemalt tuntud kui ajakirjanik ja toimetaja, kelle loomingus on alati olnud oluline koht kultuuril ja loodustemaatikal. Tema kirjutamislaad on kujundirohke ja meditatiivne, sobitudes hästi lugejale, kes otsib tasakaalukat ja vaikset mõtisklust elu sügavamate kihtide üle. „Eestimaa elujõust“ ei ole raamat, mida loetakse korraga läbi, vaid teos, mille juurde naased hetkel, kui on vaja vaikust, tuge või mõttelist jalutuskäiku läbi tuttava, kuid alati pisut uue Eestimaa.