Silmuskudumine

Silmuskudumisele kuulub eesti rahvakunstis auväärne koht, kuid ka tänapäeval on see väga paljude meelisharrastus. Koovad naised, neiud ja isegi mehed.
Silmuskudumist tunti Itaalias juba 13. sajandil, Hispaanias, Inglismaal, Saksamaal jm. Lääne-Euroopas 16. sajandil. Eestis pärinevad esimesed rahvapärased, Rabiverest leitud silmuskoeesemed 17. sajandist. Esimesed sukad ja kindad olid põimitud nõelaga villasest lõngast ja vildistatud.
Silmuskudumise oskusi on edasi antud põlvest põlve, emalt tütrele. Tütarlastele hakati silmuskudumist õpetama varakult ning 10-aastaselt olid neil lihtsamad kudumisoskused enamasti olemas. Kõige rohkem kooti sukki ja labakindaid, nii igapäevaseks kandmiseks kui ka tavakohaseks jagamiseks kosjas ja pulmades, aga ka sokke, peakatteid, veste, kampsuneid jm. Eesti vanadel rahvapärastel varrastel kootud tarbeesemetel võib leida ajalisi ja paikondlikke erinevusi: omapärased on Muhu, Saaremaa, Kihnu, Viljandi jt paikondade silmuskoeesemed. Kuid kudumite tehnikas ja ornamentides on ka ühiseid jooni.

Sisukord: , Saateks , Kudumislõngad , Lõnga kerimine , Lõnga jätkamine , Töövahendid , Silmuste ja ridade arvu määramine , Silmuste loomine , Silmuste kudumine , Silmuste kasvatamine , Silmuste kahandamine , Kudumi lõpetamine , Kahekordse pinna kudumine , Aasade kudumine , Nõelumine , Kudumite ühendamise võtted , Enamkasutavaid tingmärke