Ma nägin üht tüdrukut

Liisa Kamsi teos „Ma nägin üht tüdrukut“ on psühholoogilise alatooniga jutustus, mis avab noore inimese sisemaailma ja identiteediotsingu läbi intiimse ja emotsionaalse loo. Peategelaseks on noor naine, kelle elu hakkab muutuma, kui ta märkab ühel hetkel tänaval tundmatut tüdrukut. See juhuslik kohtumine käivitab sisemise protsessi, mis viib minevikumälestuste, allasurutud tunnete ja eneseleidmise küsimusteni. Tüdrukust saab justkui peegel, mille kaudu minategelane hakkab lahti harutama omaenda elu sõlmi, tundes üha suuremat vajadust mõista, kes ta tegelikult on ja kuhu kuulub. Raamat ei keskendu üksnes välistele sündmustele, vaid pöörab tähelepanu vaimsele liikumisele ja vaiksele muutumisele.

Tekst liigub aeglaselt ja mõtlikult, peegeldades peategelase sisekõnet ja meeleolu vaheldusi. Lugeja viibib koos temaga nii argistes hetkedes kui sügavas eksistentsiaalses üksinduses, kus kõik väikesed tähelepanekud omandavad suurema tähenduse. Teos ei paku konkreetseid vastuseid ega selgeid lahendusi, vaid jääbki teadlikult avatusse – tüdruk, keda peategelane näeb, võib olla reaalne isik, mälestus, soovunelm või hoopis sisemine kuju, mille kaudu ta endale lähemale jõuab. Autor kasutab nappi, kuid kujundlikku keelt, mille kaudu luuakse tihendatud atmosfäär, mis sobib hästi loo habraste emotsioonide ja tasase, peaaegu poeetilise kulgemisega. Teose rütm on meditatiivne, sobitudes hästi enesesse vaatlemise ja identiteediküsimuste käsitlusega.

Liisa Kams on eesti autor, kelle loomingut iseloomustab tundlikkus psühholoogiliste seisundite ja keele kujundivõimaluste suhtes. „Ma nägin üht tüdrukut“ on tema debüütteos, milles on tunda noore kirjaniku otsingulist ja ausat häält. Ta ei püüa lugejat suunata ega õpetada, vaid loob ruumi, kus tekst ja lugeja saavad kohtuda vaikuses ja mõtiskluses. Kamsi stiil on napp ja selge, kuid selle taga peitub sügavam kihistus – just see mitmetähenduslikkus muudab tema teksti mõjuvaks. Raamat kuulub sellesse eesti kirjanduse liini, kus individuaalsed läbielamised on seatud üldinimlike teemade – üksinduse, igatsuse ja eneseotsingu – teenistusse.